Kuuldused majanduskriisi lõpust USAs on tugevasti liialdatud

Case Schilleri indeks on kinnisvara indeksitest kõige objektiivsem kuna võrreldakse sarnase kinnisvara hindade muutust, mitte lihtsalt tehingute keskmist hinda. Seega on esimest korda kolme aasta jooksul märgata (tõsi küll tillukest) kinnisvarahindade tõusu.

Positiivseid uudiseid kajastavad kõik meediakanalid. Lähemal vaatlusel aga tundub, et „positiivsed uudised“ on fabritseeritud. Kõige selgemini on seda ehk näha ettevõtete tulemustes. Tüüpiline ettevõte „ületab“ kasumiprognoosi, kuigi läbimüük...langeb?!? Tekivad küsimused raamatupidajate aususe kohta. Meediakanalid jätavad ka kahe silma vahele asjaolu, et tööpuudus ikka suureneb (või vähemalt jääb samaks)`. Kuna USA majandusest on 70 % isiklik tarbimine, kuidas saab majandus kosuda kui tööhõive langeb?

Kui vaadata eelmisi suuri kriise, siis on ikka olnud hetki, millal eelmise paari kuuga võrreldes olukord paraneb. Jälgides kinnisvarahindade kokkuvarisemist Soomes ja Rootsis 90-ndate algul näete, et vahepeal oli kuid kus hinnad stabiliseerusid ja isegi väikese tõusu tegid. Tagantjärele vaadates paistab nagu oleks tegemist kriisi „vaheajaga“.

Praegusel kriisil on omadus, et aja möödudes kriis libahundina moondub. Teatavasti algas asi USA subprime kodulaenude turust. Sealt liikus kriis edasi tavaliste kodulaenudeni, sealt pankadeni, ning seejärel ettevõtete võlakirjadeni. Järgmised kohad kus kriisi lööki oodata on ärikinnisvara, krediitkaardid ja riikide võlakirjad (küsimusi tekitab näiteks, et kuidas kavatseb Suurbritannia finantseerida 17%-list riigieelarve defitsiiti).

Mul on tunne, et need kes kõige rohkem pasundavad, et „kriis läbi olevat“ püüavad tähelepanu kõrvale juhtida omaenda probleemidelt. Tuleb meelde kuidas Lehmani rahvas kõigile seletas, et „subprime ei olevat probleem“. Vt. näiteks Bloombergi 14.03.2007 artikkel, „Lehman Calls Subprime Mortgage Risks `Well-Contained’“. Teate küll mis Lehmaniga juhtus..