Kreeka riskid püsivad, aga paanikaks pole põhjust

Valimised võitnud Syriza on asunud võidu järek kergitama loori sellelt, kuidas nähakse Kreeka edasist käekäiku. Võimalik rahandusminister Yanis Varoufakis teatas, et Kreeka ei soovi enam täiendavaid laenumakseid euroala riikide asutatud ESMilt ning Kreekat tuleks aktsepteerida kui maksejõuetut riiki. Laenu tagasimaksed tuleks tema sõnul siduda majanduskasvuga ning Euroopa Keskpanga finantside toel peaks Euroopa Investeerimispank andma uue hoo kogu Euroopa majandusele, sealhulgas Kreekale.

Mõni mõte võiks esmapilgul lausa kaalutav olla. Tõsi, vaid esmapilgul. Võtame eelduseks, et laenu tagasimaksete ajutise külmutamise puhul katavad jooksva aasta tulud ära jooksva aasta kulud. Arvestades Syriza plaani langetada makse ja suurendada sotsiaaltoetuseid on see aga väheusutav. Teisisõnu tundub laenamine vältimatu. Kui ESMilt või IMFilt laenata ei taheta (sest see välistaks poliitilise plaani), siis tuleb seda teha finantsturgudelt. Kreeditorides ei põhjusta just tormijooksu riigi võlakirjad, kes just on teatanud, et on maksejõuetu ning loobunud kokkulepitud kujul võla teenindamisest.

Teisisõnu muutub laenu saamine võimatuks või hirmkalliks. Tõsi, parteijuht Alexis Tsipras flirdib üsna uljalt Venemaa ning ka Hiinaga, mis võib olla kantud lootusest saada soodsat laenuraha. Samas on Venemaa majanduse olukord äärmiselt täbar ega näita parenemismärke, mistõttu ei pruugi ka poliitilise huvi olemasolu korral miljardite laenamine kõne alla tulla. Hiina võib seista aga valiku ees, kas eelistada mõistlikke suhteid Saksamaaga või siis Kreekat, kes on tõstatamas ka natsiokupatsiooni ja reparatsioonide tasumise teemat. Vaevalt et Kreeka on Hiina jaoks praegu väga huvipakkuv. Ehk siis esmalt tuleb Kreeka uuel valitsusel silmitsi seista rahavoogude küsimusega ja alles seejärel saab ta arutelu alla võtta tuleviku majanduskasvu.

Samuti on optimistlik idee, et Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Keskpanga tegevus võiks Kreeka uuele tõusule viia. Sisuliselt tähendaks see rahatrüki abil investeeringute tegemist.

Kokkuvõttes seisavad Kreeka ees väga praktilised ja konkreetsed valikud. Syrizal ei piisa enam üldsõnalisest tulevikuvisioonist ning küsimusest, kust tuleb raha, ei pääse nii tulevane peaminister kui rahandusminister. Euripidese näidenditest tuttavat deus ex machina't Kreekal oodata ei maksa.

Kas Eesti ja euroala teised riigid peaksid antud garantiide pärast muretsema? Paanikaks siiski põhjust ei ole. Nagu ka kolme aasta taguses debatis, nii ütlen ka nüüd, et Kreekale antavate laenude garanteerimist ei saa vaadata investeeringuna. Kui oodatav tootlus oleks vastavuses riskidega, siis peaks üldjuhul turg ise samaväärset laenu pakkuma. Maksejõuetusriskid olid üleval siis ja on ka praegu. Tegu oli ühe meetmega, et vältida finantskriisi kontrollimatut levikut. Seni on see õnnestunud.