Lubaduste ja rahakoti vangid

Arusaadav, et riigikogu valimiste järel soovib äsja moodustatud valitsuskoalitsioon oma värskeid plaane jõustada kiiremini kui 21 kuu pärast. Seega jääb koalitsioonilepingu sisu seadusesse kirjutamiseks ligikaudu kolm kuud, mis ilmselgelt ei võimalda eelnõude menetlusse kõiki osapooli kaasata. Riigikogu valimiste aeg on sätestatud põhiseadusega, mida keegi maksuseaduste pärast ilmselt muutma minna ei plaani. Seega tuleks riigikogu valimiste aasta korral aktsepteerida mingit lühemat jõustumisperioodi. Näiteks kui vastav periood oleks kolm kuud, saaks parlament muudatusi arutada ja menetleda septembri lõpuni. Niisugune erand tuleks kas maksukorralduse seaduses sõnaselgelt sätestada või siis näiteks leppida kokku, et valimiste aastal ongi tegemist olukorraga kus võib üldreeglist kõrvale kalduda. Vastasel juhul süvendame tänast värsket praktikat, kus suur hulk omavahel mitteseotud muudatusi võetakse vastu kiirkorras ilma aruteluta ning aasta viimastel kuudel võidakse teha võimulolijatele sobivaid täiendavaid maksumuudatusi, kuna ilmnevad „erakorralised asjaolud“.

Laenukoormus teeb mõjutatavaks

Peale selge sihi puudumise on probleemi põhjustajatena silma jäänud veel kaks aspekti. Esiteks, probleemid algavad üksikisiku tasandilt. Kui poliitikul on laenukohustusi suurusjärgus 300 000 eurot, siis näiteks 2% intressimäära puhul (mis on pikaajalises perspektiivis on pigem madal) oleks 20aastase laenuperioodi korral ainuüksi laenumaksete teenindamiseks vaja teenida ligikaudu 2000eurost brutotasu. Sellele summale lisanduvad kulutused toidule, kommunaalmaksetele, transpordile, rõivastele, tervisele, reisimisele ja meelelahutusele.

Seega vajab suure laenukoormusega poliitik pidevat ja suurt sissetulekut. Kui tal pole laia silmaringi kõrval mingeid konkreetsemaid oskusi (olgu ta arst, advokaat, muusik, ettevõtja, arhitekt või keegi muu), siis ei ole poliitik paratamatult oma otsustes vaba. Teda on lihtne mõjutada, sest võimalikud tagasilöögid poliitikukarjääris seavad ohtu isiklike finantskohustuste täitmise.

Raske on siinkohal anda mingeid konkreetseid soovitusi peale selle, et kui laenuvõtja ise oma olukorda adekvaatselt hinnata ei suuda, siis vähemalt pangad võiksid niisugustel juhtudel laenutaotleja olukorda kriitilisema pilguga vaadata.

Teiseks, vajadus võimul püsida sunnib valimiskampaanias andma populaarseid, et mitte öelda populistlikke lubadusi. Valitsusliidu loomisel tahab iga erakond säilitada valija ees oma nägu ning püüab kas või osaliselt mõne oma lubaduse koalitsioonilepingusse suruda. Assortii, kus igast lubadusest on arvesse võetud mingi osa, ei pruugi tervikuna olla mõistlik. Asi läheb hullemaks siis, kui nende lubaduste täitmisega kaasnevad läbi mõtlemata maksutõusud, mille negatiivne mõju kaalub üles positiivsete muudatustega kaasneva.

Mida soovitada? Kindlasti rohkem kaasamist juba koalitsioonilepingu läbirääkimiste protsessi ning terviklikku vaadet. Terviklik vaade tekib aga läbi ühiskonna sidususe, mis on pikaajaline ning pühendumist vajav protsess.