Maksumaksja selgroo murdmine

Veerand sajandit riigi ülesehitamist on käinud ühe järjepidava voona, omaaegsetest raamseadustest kuni Brüsseli direktiivide ülevõtmiseni. Nüüd oleks aeg teha inventuur ning värske pilguga vaadata, milliseid reegleid ja teenuseid me endale oleme meisterdanud.

Et otsustada riigi ja avaliku sektori teenuste üle – kõik on ju parimate kavatsustega kehtestatud! – tuleks meenutada enda käitumist poes. Kuidas me iseenda rahakotti kasutades otsuseid teeme:

1) kas meil sellist kaupa/teenust vaja on (ilus on omada roosa lehviga valget elevanti, aga milleks)?

2) kas me ka teoreetiliselt seda kaupa või teenust osta suudame (pole mõtet arutleda Boeing 747 heade ja halbade külgede üle, kui selle ostmiseks ja ülalpidamiseks pole Eestis praktilliselt kellelgi raha)?

3) kas teenuse/kauba kvaliteet ületab meie miinimumnõudmised (sokid ühekordseks kasutamiseks võivad ju ka mõnikord vajalikud olla, ent tavaliselt ootame sokkidelt siiski enamat?

4) milline saadaval olevatest kaupadest/teenustest on sobiliku kvaliteedi juures parima hinnaga?

Praktikas ei õnnestu siiski sellist lihtsat plaani aruteludes sageli rakendada. Näiteks kvaliteedinäitajate defineerimine on sageli nipikas. Ka hinna suurenemine annab kvaliteedis juurde. Seaduste väljatöötamiskava peaks ideaalis selliseid probleeme käsitlema, tegelikkuses ei kuku see aga sageli hästi välja.

Selget plaani pole

Praegu pole valitsusel selget plaani riigireformi jaoks. Urmas Reinsalu komisjon lapib ilmseid auke ja probleeme. Peaministri tarkade kogu otsib väga üldisel tasandil kaotsiläinud potentsiaali. Rahandusministeerium loeb töötajaid kokku ja jaotab koondamisülesandeid. Majandusminister liidab asutusi ja hakkab bürokraatia vastu võitlema.

Olukord pole just suurepärane, ent siiski ka mitte lootusetu. Churchill on öelnud: „Ameeriklased leiavad alati õige lahenduse – kui nad on kõik muud võimalused ära proovinud.“ Loodetavasti saame aasta pärast tõdeda, et meie valitsus leidis õige lahenduse enne kõiki võimalusi järele proovimata.