Rõivasele meeldis silma paista, aga mitte eest vedada

Taavi Rõivase ajal lükati käima või lõpetati kaks Eesti elu üsna oluliselt mõjutanud reformi: tõõvõimereform ja haldusreform. Seetõttu ei vasta tõele Rõivase vastaste kriitika, et peaministril puudus igasugune reformijulgus.

Teisalt oli Rõivas meeskonnamängijana, visionäärina ja otsustajana kindlasti üks nõrgemaid peaministreid taasiseseisvunud Eesti ajaloos. Rõivase valitsus ei töötanud kunagi meeskonnana, kes ajab ühist asja ja vastutab koos ebaõnnestumiste eest. Rõivas ja RE tahtisid kõik õnnestumised kohe enda nimele kirjutada ja pidasid koalitsioonipartnereid väikevendadeks, kes on valitsuses justkui suure venna (Reformierakonna) armust ja peaksid seetõttu hoidma madalat profiili.

Vastuoluliste ja vähepopulaarsete otsuste puhul Rõivas lihtsalt taandus ning tegi suhtekorralduslikel kaalutlustel näo, et need pole päris tema ideed ja poliitikad. Kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmisest sai ühel hetkel pigem sotside initsiatiiv, riigireformist pigem Arto Aasa soolo jne.

Nõrkadest meeskonnamängijatest peaministrid lõpetavad peaaegu alati kurvalt, kui just nende enda partei neid kompromissitult ei toeta. Seda tagalat aga Rõivasel samuti polnud. Uute ideede väljakäimises ja avalikkuse kaasahaaramises olid Rõivase oskused enam-vähem olematud.

Peaministri kuvandit ei kujundanud mitte sisukad sõnavõtud poliitikavalikute temaatikal, vaid välised tseremoniaalsed atribuudid (välisreisid, riietus, kohtumine maailma liidritega). Rõivas oli suurepärane tseremoniaalne peaminister, poliitilise liidri ja eestvedajana aga läbikukkuja. Isegi kui Rõivase meeskond näeb asja teisiti, siis avalikkusele ei suutnud nad peaministrit kui poliitilist liidrit peaaegu kunagi turundada. Ilmselt oli viimases süüdi ka Rõivase soovimatus võtta riske ja kalduvus keerulisi otsuseid pidevalt edasi lükata. Kõige selgemalt paistis see silma Reformierakonna presidendikampaanias, kus erakonnajuhi kartlikkus teha õigel ajal selgeid valikuid viis Reformierakonna eduseisust nende valimiste suurimaks kaotajaks.

Äripäev pöördus kolme ja poolesaja arvamusliidri, omaniku ja juhi poole, kellelt palus kommentaare käimasoleva suure poliitilise muutuse kohta. Laekunud vastuseid avaldame jooksvalt, üldistuse teeme reedel ilmuvas kokkuvõtlikus loos.