Tööõigus karjub muutmise järele

Soraineni advokaadid kirjutasid uutest kokkuleppevõimalustest Leedu töölepinguseaduse valguses, nimetades seda töö tulevikuks. Töösuhete ajalugu tundes ei pruugi need olla sugugi uuenduslikud ideed, kuid võivad siiski tänases majanduses mõnes sektoris ja sobivate asjaolude korral siiski mõistlikuks osutuda.

 

Sektoripõhine lähenemine

Igal sektoril on omad mured. Kui serverihaldajad vajavad lisaks 200 tundi kodust valveaega, siis müüjad vajaksid hoopis nädalavahetustel rohkem kvaliteetaega oma perega koosviibimiseks. Riigisektor vajab 2017 teisel poolel erakorralise hulga täiendavaid töötunde seoses Euroopa Liidu nõukogu eesistumisega, raudteelased aga klapitavad kehtivaid tööajareegleid selleks, et taastada efektiivne sisemaine kaubavedu. Köögiviljakasvatajad vajavad hooajatöölisi ning hotellisektoril võib olla tarvidus null-tunnilepingute järele, et katta näiteks tudengitega tippaegu toateeninduses.

Kuigi valitsus on minemas riigikogu ette seadusemuudatusega, mis käsitleb ainult laste- ja noortetöö lihtsustamist ning täiendava valveaja andmisega serveritehnikutele, ei ole ka teised majanduses leiduvad vajadused tööõigust taibukamalt kujundada vähetähtsad. Küsimus on, kas riigikogu suudab seda probleemi lahendada. Igal muudatusel on võimalikud negatiivsed kaasmõjud, mis vajavad läbiarutamist. Vaevalt advokaadid oma tööl püsiksid, kui neile võimaldataks ebamäärane hulk töötunde ja vastavalt sellele ka kõikuv palk. Kui seda aga lubada, peab leidma lahenduse, mis võimaldaks peret toitval töötajal jätkata, kuid ei segaks paindlikult rakendada vähemnõudlikke osaajatöötajaid.

Paindlik on tõhus

Jäika ühesugust tööõigust kohtamegi Euroopas ennekõike siinpool endist Berliini müüri. Kõikjal mujal on kapitalistlik efektiivsusotsing leidnud praktilisema olevat reguleerida töösuhteid eluala spetsiifikast lähtuvalt. Et selline täpsus valitsustele üle jõu käib, on regulatsioonid usaldatud erialaorganisatsioonidele, kus töötajad ja tööandjad oma huve ja riske vastastikku tasakaalustavad. 

Targalt suudavad oma tööõigust kohandada sakslased ja rootslased, ka soomlased on hiljuti sõlminud suure kokkuleppe majanduskasvu taastamiseks. Ka Eesti on läänelikumaks lahenduseks küps, majandusolukord lausa karjub selle järele. 

Muutkem töölepinguseadust nii, et erialaorganisatsioonid lepivad kokku nii valveaja pikendamise kui piiratud mahus nulltunnilepingute kasutamise ja muu, mis just selle sektori majanduslikku efektiivsust kõige jätkusuutlikumalt kasvataks.

Leedu lahenduste kopeerimine pole meile varem sobinud ja kardetavasti ei sobi ka seekord.