Linnamäe jõulised käigud

Margus Linnamäe on kogu aeg eelistanud tugevat keskvõimu horisontaalsele juhtimismudelile. Sel on kindlasti omad plussid. Siiski on kaheldav, kas vertikaalne mudel toimib kõige paremini sellises kontsernis, mille keskmes on loomingulist vabadust eeldav loominguline tegevus. Tehnoloogiaettevõttes või tööstusettevõttes oleks maksimaalne konsolideerimine kindlasti valutum ja ka vajalikum. 

Eilsete selgituste põhjal mõistan ma muutusi nii, et Postimehe peatoimetaja Lauri Hussarist saab nüüd sisuliselt Hanno Tombergi asetäitja Eesti Meedia uudistejuhina, Tombergist Sven Nuutmanni asetäitja Eesti Meedia väljaannete sisu alal, Nuutmann omakorda on Margus Linnamäe maine asemik. Raske on siin näha juhtimistasandite vähendamist, nagu konsolideerijad on rääkinud.

Kõik teevad koostööd, aga kes lõpuks teeb tööd? Suurim risk ongi see, et kui liialdada keskvõimu koordineeriva käega, siis kahaneb tegelikke väärtusi loovate inimeste motivatsioon ja pühendumus.

Lõpuks sõltub kõik siiski konkreetsetest inimestest, mitte väljamõeldud skeemidest. Need inimesed, kellest Linnamäe ja Nuutmann on loobunud, olid ausad ja professionaalsed meediajuhid. Uued inimesed, kes neid uute ametinimetuste all asuvad asendama, peavad ennast veel tõestama, aga loodan, et nemadki on tublid.

Mu põhiline mure, millele ma ka oma raamatus „Nüüd ma siis kirjutan“ osutasin, on seotud ikkagi Postimehe sõltumatusega. Iseseisev, äriliselt eluterve ettevõte on osa väljaande sõltumatusest. Nüüd, mil Postimehe kui ettevõtte identiteedi vahetab välja ärikontserni ideoloogia, muutub sõltumatuse hoidmine või ka sõltumatuna näimine keerulisemaks. See ei ole päris ükstaspuha, kas Postimehe ajakirjanikud on Postimehe või Eesti Meedia palgal.

2018. aasta augustis saab Eesti Meedia 20aastaseks. Kui me selle kontserni omal ajal asutasime ja talle ambitsioonika nime panime (muide, see õnnestus registreerida napilt Ekspress Grupi juhtide nina eest!), siis ei osanud ma küll ette näha, et millalgi neelab kontsern oma selgroo alla ning et Eesti Meediast hakatakse juhtima uudiseid. (Eilsete uudiste põhjal võib seda järeldada.)  

Minu kontsernifilosoofia lähtus sellest, et tarbija jaoks on Eesti Meedia kui bränd teisejärguline. Sellest brändist ei sõltu, mida inimesed loevad, vaatavad või kuulavad. See, et meil õnnestus Eesti Meediast arendada Baltikumi suurim meediaettevõte, sõltus ennekõike vahetute loojate entusiasmist ja lojaalsusest brändile, mis oli nende „oma“ ja mida nad armastasid. Otse öeldes: Postimehe ajakirjaniku jaoks oli Postimees tähtsam kui Eesti Meedia, sama ka Kanal 2 tegijate puhul. Ühised huvid kasvasid välja alt üles, mitte ülalt alla.

Aga asju võib ka teisiti näha ja teisiti teha. Jõulised ja uudsed käigud Margus Linnamäe poolt, seda tuleb igal juhul möönda.