Keskerakond meenutab pätikampa

Mulle meeldib väga see, mida nad teevad venekeelse valijaskonna suunal, kuid oma sisekultuurilt on see organisatsioon võrreldav üsna pätikambaga. Paar pahelist helgemat pead, palju käsualuseid ja veel rohkem laua all raasukeste ootajaid.

Mis toimub nende venemeelsete avalduste ümber, on loomulik huvipõrge, kuid kahjulik meile kõigile. Meie piirkonna ajalookäsitlust peaks aitama mõista metafoor, et meil on üks pere, kus ühe lapse sünnipäev ja teise lapse mõrvapäev langevad ühele päeval. Peame väga õrnalt, arvestavalt ja avatult delikaatseid otsima teid, kuidas nii leina kui ka rõõmu pereringis käsitleda. Niikaua, kui me otsime seda, kel on õigus, oleme püsitanud taas vale lähteülesande, mis on sisult lahendamatu. Iga arvaja arvab alati, et tal on õigus.

 

Ka mina usun, et NATO viiendasse artiklisse pimesi uskuda pole mitte läänemeelne ja eestlaslik, vaid sama nutikas kui kodule G4S leping teha ja siis südamerahuga uks ostmata jätta.

Ma usun, et Kevadtormidele lisaks aitaksid meie julgeolekule kaasa nii uusehitiste pommikindlad majakeldrid, oma kodumaa looduse mõistmine kui relvakultuuri ning laskespordi arendamine ja igapäevaste hobirelvakandjate arvu suurendamine Ennekõike peaksime me lootma vaid iseendale, oma lähedastele ning igasugune lisagarantii on nice to have, mitte ellujäämisstrateegia.  

Vaenlasest tuleb loomulikult eeldada kõige hullemat, aga see ei tähenda, et seda vaenlasele pidevalt kommunikeerima peaks. Meie meedia tegeleb aga pidevalt selle kommunikatsiooniga, arvates et see paranoiline jutt meid kuidagi kaitseb.

Elu reegliks peaks olema see, et keegi ei saa meie eest meie areneda. Seda peame ise tegema. Ja arengu üks osa on ka suutlikkus koos eksisteerida teiste eluvormidega, samas enda eksistentsi ohtu seadmata. See pole mingi uus idee, vaid pärit elusloodusest.