Sularaha aeg on läbi

Kus on sularaha, seal alati probleeme, sagedasti korruptsiooni ja maksupettust. Euroopalik demokraatliku riigi kodanik maksab kaardiga, mitte ei krõbista sulaga ega hoia seda kodus sokisahtlis. Seda soovitan edaspidiste jamade ärahoidmiseks ka oma sulalembusega praalivale kohtualusele Edgar Savisaarele.

Normaalne kaupmees võtab vastu kaardimakseid, mitte ei nuia kliendilt skeemitamisaltilt sula ega saada teda lähimat sularahaautomaati otsima. Seda isegi käsitöölaadal, kus ei arveldata enam ammugi peenrahaga.

 

Raha ei ole paber

Iga paberkandjal dokument on internetiajastul üles kasvanud inimese jaoks lihtsalt väljatrükk, mille ma võin ju printerist alati uuesti välja lasta, kui kellelgi üldse on printer ja kui keegi üldse tahab paberit hirmsasti käes hoida. Sularaha taskushoidmine on naeruväärselt ebamugav: raha on ju ka lihtsalt raha väljatrükk, aga kui ma ta laadal käest lendu lasen, ei saa enam uut välja printida. Pangakaardi võin kas või ära hakkida, aga raha jääb alles.

Sularaha kasutuselt kõrvaldamine oleks töövõit ka politseile: taskuvarastel pole enam mõtet vaeva näha kellegi rahakoti näppamisega, sest heal juhul saab sealt kätte selvekaupluste kliendikaardid, mis pole veel ID-kaardi põhiseks muutunud. Rääkimata rahapesu andmebüroost, kelle tööpõld saaks kohe hulga kindlapiirilisem. Sularahapakiga mässab ainult kriminaal. Pettuste allika elimineerimisega saab võita aega, et avastada muid kuritegusid.

Eesti kuulsaim sularahakunn

Eesti tuntuim sularahakunn on ilmselt praegu kohtu all olev Edgar Savisaar, kes on sellega viimastel nädalatel ajakirjanduses ka kõvasti praalinud. Kapo leidis tema kodust sulas ju 300 000 Eesti krooni ja 186 000 eurot, ja viimati nüüd väitis Savisaar, et pani alles hiljaaegu veel korraliku paki sularaha kontole.

Sularaha on ta õpetanud armastama ka oma võitluskaaslased ja koduabilised – Siret Kotkast ja Moonika Batrakovast, kes Savisaare ülalpidamisele ohtralt sula kulutanud, Hundisilma naabriteni välja. Viimaseid isegi niimoodi, et puutöömeister ja taimekasvataja panid aastaid pangaarvetele sadu tuhandeid kroone tundmatut päritolu sularaha.

Maal ostab mõni ehk üleaedselt peenraha eest tomateid, kuid ei topi raha 500euroste kaupa pangakontole ega ei varja seda peidikus. Ebaharilikuks sularahatehinguks peetakse 15 000 euro liigutamist, erandjuhtudel ka väiksemaid summasid, kui nad ei sobi rahamuula eluviisi ja sissetulekutega. Kui igapäevased tehingud sularahaga ära lõpetada, võiks alarmeeriv summa juba palju väiksem olla. Kellelgi pole vaja selliste sulasummadega arveldada, kui need legaalse maailma päikesekiiri ei karda.