Pensionilubadus on justkui otse Ladina-Ameerikast

Tõsi, seda tehakse võrdlemisi ladinaameerikalikul moel, pakkumata mingitki põhimõttelist lahendust pensionisüsteemi jätkusuutmatusele päriselt, vaid mängides lihtsalt head onu.

Iseküsimus on see, et kas selline ühekordne mõju valijaid enam kõnetab. Ma meenutan, et Mart Siimanni valitsus viis läbi 1998. aastal samasuguse erakorralise pensionitõusu ja poliitilist tolku sellel ei olnud. Kahtlemata on Keskerakonna positsioon teistsugune, aga siiski, kui selgub, et see sõnum, mis on oma olemuselt sügavalt populistlik, ei tööta ka poliitiliselt, siis kaevab Keskerakond iseendale sügavat auku eelarvelises plaanis. Seda muidugi juhul, kui peaks minema nii, et nad on osalised järgmises koalitsioonis.

Aga õnneks saab seda sõnumit võttagi võrdlemisi virtuaalselt, kuna koalitsioonipartnerid on juba teatanud, et nad sellist poliitikat ei toeta. Tõtt-öelda olekski keeruline ette kujutada, mis iganes teist poliitilist jõudu Eesti parlamendis, kes hetkel sellist poliitikat võiks üleüldse kunagi toetada.

Minu jaoks on mõnevõrra üllatav, et Keskerakond jätkab endiselt sedavõrd populistlikku liini. Neid erakorralisi pensionitõuse on ju erakond Savisaare ajal alati valituses olles teinud. Õnneks neid aastaid polnud palju. Eeldasin, et nende poliitika muutub tsentristlikumaks uue juhtkonnaga.