Ka ajakirjanik vastutab oma sõnade eest

Vabadusega kaasneb vastutus. Ajakirjanduse mõjuvõim ühiskonnas üha kasvab. Paljude inimeste saatus otsustatakse just leheveergudel või teleekraanil. Ajakirjanikult vastutuse äravõtmine ohustaks ajakirjanduse ühiskondlike eesmärkide ja rollide täitmist, kuna vastutuse puudumine soodustab rikkumisi. Ajakirjanduse, aga ka kirjanduse üldisemalt usaldusväärsusele ei tule kasuks see, kui artikli või raamatu autori poolt avaldatu eest vastutaks üksnes ajalehe või raamatu väljaandja.

Enda nime lisamisega konkreetse artikli juurde taotlevad ajakirjanikud isiklikku kasu kas või enda kutsetegevusega kaasneva tuntuse suurendamise teel. Kapitalistlikule ühiskonnale iseloomulikult tuleb isikliku kasu tagaajamisel arvestada ka teiste isikute õigustega ning nende rikkumise korral kohustusega tekkinud kahju hüvitada. Seda arvestas ka kohus kaasuses Margo Tomingas vs. Postimees, kui pani valeandmete esitamise eest ajakirjandusväljaande kõrval vastutuse ka konkreetse loo kahele autorile isiklikult.

Ajakirjanikud olid need, kes said vihje ning kellel lasub ajakirjanduseetika kohaselt kohustus kontrollida saadud teabe tõele vastavust. Tomingas vs. Postimees kohtuasja kontekstis on seepärast põhjendamatu viidata „meistriklassi“ kuuluvale ajakirjandustööle USA 1972. aasta presidendivalimistel (Watergate’i afäär), nagu seda tegi Postimees oma 16.11.2018 arvamusartiklis "Ühe kohtulahendi kolm õppetundi". Ajakirjanikele tasub siinkohal meenutada, et anonüümselt allikalt saadud vihje peaks olema üksnes ajendiks ja suunanäitajaks sinna, kus uuriva ajakirjanduse tegelik töö alles algab. Allikalt saadud info avaldamine ilma ajakirjandusliku uurimistööd tegemata ei vasta aga kindlasti ajakirjanduseetika nõuetele, rääkimata „meistriklassi“ kuulumisest.

Kui ajakirjaniku poolt kontrollimatu fakti avaldamisega eksimist saab veel kuidagi pidada tööõnnetuseks, siis teadlikult valitud halvustavat keelekasutust enam mitte. Nende ajakirjanduseetiliste minetuste kõrval on selle kaasuse tegelik lahendamata probleem aga hoopis küsimus sellest, miks ilmuvad ajakirjanduses kriminaaltoimikust pärinevad väited, olgugi et valesti tõlgendatuna. Selleks, et need väited ajaleheveergudel ilmuda said, pidi keegi õiguskaitse- või kohtusüsteemis seadust rikkuma.

Riik ei tohiks sellistesse juhtumitesse suhtuda kergekäeliselt, kuna need jäävad varju heitma kogu õiguskaitse- ja kohtusüsteemile. Kriminaaltoimikust pärinevate ning anonüümselt lekitatud kohtueelse menetluse andmete kajastamine leheveergudel on tegelikult suur probleem, millele riik ei ole aastate jooksul päitseid pähe saanud.