Võtame kaaperdatud eestluse tagasi!

See oli millalgi eelmise aasta jüripäeva paiku, mil ma ühtäkki adusin, et ei tihka enam tõrvikuga välja minna. Toonane jüriöö märgutulede üritus oli küll üsna apoliitiline – Kaitseliit ja 1500 vabatahtlikku katsusid Paides süüdatud tule välkkiirelt üle väikese Eestimaa levitada – kuid tõrge oli sisse pugenud.

Täna, 25. veebruaril neid ridu kirjutades olen veel värskete tõrvikurongkäigu fotogaleriide mõju all, olles veidi endas toimuvat analüüsida jõudnud ning tulemus ei meeldi mulle. Mul on tunne, et üks sügavalt poliitiline rühmitus on minult kaaperdanud tõrvikud. Vähe sellest, mulle tundub, et nad on võtnud minult ka minu riigi tähtpäevad, sinise värvi, rukkilille, suitsupääsukese, kaabu, lõkketegemisõiguse…, mul on tunne, et üks üsna väike seltskond on võtnud endale vabaduse olla see üks ja ainus, see originaaleestlane…. Mis pagana õigusega?

Võtame tagasi! Aga kui teeks nii, et läheks järgmisel korral, kui see kamp taas mingit tõrvikuõhtut korraldab, ka kohale? Läheme kõik, vanusest, soost, rahvusest, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest, perekonnaseisust, poliitilisest eelistusest ja paljust muust säärasest sõltumata, aga kindlasti ilma mingite sõnasõdade, diskussioonide ja argumentideta (kähmlustest ja teiste jõuga paikapanemisest rääkimata), lihtsalt läheme ja oleme ka. Lihtsalt läheme ja tunneme oma riigist uhkust ja rõõmu. Teeme ära?