Kuidas viia kokku investoreid ja kapitali kaasajaid

Näiteks saab Eesti mõistes väga tugevate finantsnäitajate ning ärimahuga ettevõte valida hinnapakkumisi nii Rootsist kui Suurbritanniast viieaastase laenu puhul marginaaliga üle 200 baaspunkti. Samaaegselt Eestist aga vähemalt 50 baaspunkti võrra madalamalt tasemelt. Finantsturgudelt laenates kujuneks raha hind minimaalselt 300-400 baaspunktise marginaaliga. Lisaks veel täiendavad asjaajamise kulud, mida ettevõtte võlakirja väljatoomisel peaks tegema. Rääkimata valmisolekust oma võlakirjad avalikult noteerida ning ennast läbipaistvamaks muuta. Kõik see paneb ettevõtteid kapitaliturgudele tulekut tõsiselt kaaluma.

Enamiku ettevõtete kapitalivajadus saab rahuldatud koostöös kohalike pankadega. Soov kapitaliturgude vahendusel raha leida tekib neil, kellel pankade laenulimiidid juba täismahus ammendunud või kellele need mingil põhjusel ei avane. Sageli mõjutab ärifaas – tegemist võib olla alustava ettevõtmisega, suurema riskiga ärimudeli või sektoriga ning juba ettevõttel lasuva laenukoormusega. Eesti suurust arvestades ei pruugi vajalikud kapitalimahutused olla absoluutväärtuselt kuigi suured. Seega pole põhjust läbida väärtpaberistamise kadalippu ning avalikku noteerimist.

Seetõttu on praktiline viia investorid ja kapitali kaasajad kokku teisiti. Näiteks noteerimata ning riskikapitali investeeringuteks sobivate instrumentide ja fondidega , sh investeerimisriski piiravaid garantiisid sisaldavate lahendustega. Need tegevused ei kataks mitte üksnes tänaseid vajadusi, vaid pakuksid uusi võimalusi Eesti ettevõtluse ning ärikultuuri arenguks. Samas tuleks ülemäärasest õhinast hoiduda, sest liigmahukas ning nõudmistelt lõtv kapitali suunamine päädiks varem või hiljem tagasilöökidega.

Kapitaliturgude arendamiseks on soovitatud tuua börsile riigiettevõtteid. See sõltub ikkagi riigi valmisolekust ja vajadusest kapitaliturge kaasata, mitte investorite tulihingelisest  soovist näha riigiettevõtteid oma portfelliinvesteeringutena. Sama puudutab riiki kui emitenti. Eesti riigi võlakirjade (esma)emissioone tervitaksid investorid kahel käel. Kuid riiklike võlakirjade emiteerimise otsus (mis oleks vastuolus poliitikakujundajate seniste seisukohtadega), eeldaks riigilt strateegiliselt avaramat lähenemist kui seda kohaliku kapitalituru areng.

Kohalikku kapitaliturgu aitaks iga püüe raha pakkumist ning selle nõudlust omavahel lähendada. Kuid seda siiski üksnes mõistlikel alustel. Vahendid, mis sunnivad kapitali kaasama või  pakkuma pealesurutult ning ebaratsionaalsetel põhjustel, pikaajalist positiivset efekti ei anna.