Idufirma ei jää alla põlevkivitööstusele

Poliitikasse pürgiv endine ajakirjanik Anvar Samost väljendas hiljutisel arvamusfestivalil seisukoha, et Eestis keskendutakse liialt idufirmade sektorile. Samas kui näiteks unikaalsed sadu miljoneid neelavad põlevkivitehnoloogiad ei pälvi piisavalt avalikku tähelepanu. Sellisel jutul on mitu nõrka külge.

Põlevkivitehnoloogiatel on laiem tähelepanu kindlasti olemas. Teema on meedias kajastatud ning üldsus teab, et Eestis toodetakse ja üritatakse toota põlevkiviõli, et meil on põlevkiviga seotud ambitsioonid Jordaanias ja Utah´ osariigis USAs.Samuti pole usutav, et projektid, kus investeeringute maht on suurusjärgus 10+ miljonit eurot, ei leia meie PR agentuuride poolt tüüritud meediamaastikul tähelepanu, kui seda tegelikult soovitakse.

Teine - pigem ohtlik loogikaviga - ilmneb investeeringu riskide haldamise vaatepunktist. Näiteks aastatel 2010-2012 investeeris Eesti Energia uue põlvkonna õlitehasesse 182 miljonit eurot. Sellise investeeringute mahu juures saab ära katsetada minimaalselt 350 startup-ideed.

Raske on hinnata, mitmest sellisest ideest võib saada järgmine Skype, kuid sarnaselt nendele ideedele pole ka suvalisel põlevkivitehnoloogiat puudutaval ideel garanteeritud edu. Lihtsustatult on küsimus selles, kas osta üks lotopilet suure raha eest või 350 odavamat.

Oluline on silmas pidada sedagi, et Eesti turu väiksuse tõttu on meie idu-sektori geneetilisse koodi kirjutatud eksport, laienemine välisturgudel. See tähendab, et selliste äride puhul tuuakse raha Eestisse väljast, mitte ei kaevandata taastumatu maavarana meie piiratud maapõuest.

Lõppeks tuleb mõista, et põlevkivitööstuse ja idusektori vastandamisel võrdleme justkui siga ja kägu. Kaevandamisel võetakse väärtus maapõuest, samas, kui startupid (nagu paljud teisedki majandusharud) loovad oma väärtuse inimjõul nullist. Ma kahtlen, kas sektorite drastilise erinevuse tõttu debatt teemal, kumb on olulisem või väärtuslikum, üldse mõtet omab.