Tänases lehes jutustavad oma loo mitu tööl kiusamist kannatanud inimest. Ohvrite avalikult kõnelema saamine pole lihtne, sageli sunnivad nad end seda tegema üksnes selleks, et teiste üleelamisi leevendada, lõpetada või sootuks ära hoida. Ent veelgi haruldasemad on ülestunnistused, nagu: “Mina olingi töökiusaja.”
“Teinekord tõusin hommikul hambad ristis, ma ei tahtnud sinna minna. Ma läksin vägisi,” kirjeldab üksikema Sveta töötamist õmblusvabrikus väikelinnas Türil, kus peale õmblemisega raha teenimise muid valikuid palju ei olnud, et last ära toita. Nii töötas ta aastakümneid kohas, kus valitses pidev töötajate alandamine.
„See on nii kohutavalt kurb lugu,“ ütleb Asko mööblikauplusi haldava Indoor Groupi endine töötaja, kes nägi pealt säravate silmadega saabunud noore kolleegi kiusamist ja lahti laskmist.
Ükski riik pole seni suutnud luua seadusandlust, mis kaitseks vilepuhujaid edaspidistest kannatustest, kirjutab etnoloogiadoktor ja antropoloog Aimar Ventsel.
Paljud ettevõtted seisavad silmitsi sama küsimusega: kuidas korraldada nutikamalt tööetappe, mis nõuavad täpsust, järjepidevust ja aega, kuid ei kuulu ettevõtte põhitegevuse hulka? Olgu selleks toodete komplekteerimine, detailide kokkupanek, pakendamine, sorteerimine või muud käelised tööd. SA Hea Hoog aitab ettevõtetel selliseid tööetappe usaldusväärselt korraldada, ühendades praktilise tootmispartnerluse ja sotsiaalse mõju.
Eesti majanduses on keerulised ajad - majandus ei kasva, investorid kardavad sõda, tarbijad ostavad üha enam välismaa e-poodidest. Eesti hinnatase päris mitmes kategoorias ületab Euroopa Liidu keskmist. Aga igale langusele järgneb tõus ja pärast vihmaseid päevi paistab taas päike.