Harry Tuul: kõik poliitikud pole sulid

Ühelt poolt on selline vaatenurk mõistetav ja isegi õigustatud, sest nagu Meikari paljastuse järel taas kord ilmnes, on varjatud rahastamine erakondades laialt levinud. Võib isegi öelda, et erakondade rahastamise läbipaistmatuse ja kontrolli nõrkuse säilimiseks on parteid sõlminud vaikimisi pakti. See näitab, et praegu pealispindselt paljastunud mädapaise on tegelikult väga sügav.

Kuid teiselt poolt ei vii selline üheülbaline lähenemine meid lahendusteni, vaid sunnib loobuma nende otsimisest. Veelgi enam, selline kategoorilisus on ebaõiglane ja kibestumine väga ohtlik.

Ebaõiglane, sest piisab ühest eetilisest ja aatelisest poliitikust, et selline küüniline vaade ümber lükata. Kas keegi kahtleb näiteks Lennart Meri riigimehelikkuses? Tõsi, Meri on omandanud suisa müütilise aura ning tegelikult olid temalgi omad vead. Kuid eksimine ongi eelkõige inimlik, mitte mingi erandlik poliitiku joon. Peame taastama usu, et suur osa poliitikuid teeb oma tööd ausalt südametunnistuse järgi, mille eeldus on muidugi poliitsõkalde väljasõelumine.

Ohtlik on kategooriline poliitika räpaseks ja poliitikute pättideks sildistamine omakorda mitmel põhjusel. Nii võib see põhjustada teatud hulga inimeste käegalöömise mitte ainult poliitika, vaid kogu Eesti idee suhtes. See aga tähendab näiteks, et nad ei usu, et elu Eestis on hea või saaks paremaks minna – nad kas lahkuvad, korrumpeeruvad ise, ei teosta end muudes endale südamelähedastes ja Eestile olulistes valdkondades õpetaja, politseiniku, ettevõtja, ajakirjaniku või arstina.

Samuti on oht, et pooldama hakatakse ühte või teise äärmusesse kalduvaid antidemokraatlikke vaadete esindajaid, kes lubavad platsi puhtaks lüüa. Plats vajabki kahtlemata korrastust, kuid mitte iganenud või väärastunud hinnangute esiletõusu hinnaga. Musti stsenaariume on teisigi.

Seetõttu tuleks Silver Meikari ülestunnistusse suhtuda kui võimalusse olukorda parandada. Kui kasutada Juri Lotmani kujundit, on toimunud plahvatus, mis avanud seni sissekäidud ühesuunalisel teel mitu uut käiku. Oluline ongi nüüd see õige valida.

Samuti peaks avalikustatud juhtum meid sundima vaatama endasse. Kõlab ehk pateetiliselt, kuid siiski, küsima John F. Kennedy kombel, mida mina olen teinud või saan ära teha selleks, et Eestis aetav poliitika oleks ausam ja läbipaistvam. Julgema ka endale tuhka pähe raputada, kui oleme ise lasknud sellel juhtuda. Kas vahetult osaledes, vaikides või ükskõikselt pealt vaadates.

Autor: Vilja Kiisler, Harry Tuul