Ropendav president

"Kutsun kõiki – poliitikuid, ajakirjanikke, vabakonna esindajaid, arvamusliidreid – talitsema oma emotsioone ning püsima tsiviliseeritud mõttevahetuse piires. Vastastikuste süüdistuste loopimise ja arveteklaarimise asemel võiksid erakonnad ja nende esindajad tegeleda oma tõsiseltvõetavuse taastamisega," rääkis Ilves pärast seda, kui peaminister Andrus Ansip oli Reformierakonna rahastamisskandaali kontekstis väitnud, et tänane justiitsminister Kristen Michal ei saanud erakonna peasekretärina varjatud annetust telefoni teel kokku leppida, sest teab ometi, et telefone kuulatakse pealt.

Teist iseloomustades räägitakse alati iseendast. Lapsedki teavad, et kes teisele ütleb, see ise on. Nii võiks presidentki kaaluda, mida ta tegelikult ütleb, kui nimetab Krugmanit ülbeks ja üleolevaks. Aga sellega Ilves ei piirdunud: käiku läksid ka kõige madalamat sorti obstsöönsused, mis presidendi kõnepruugis mõjuvad ehmatavalt. Kui juba üksteise peale s…umisest räägitakse, siis on ju igasugune diskussioon välistatud – suurt madalamalt enam väljenduda vist ei saa. Kui see on tsiviliseeritud mõttevahetus, millega president Eesti rahvusvahelisse meediasse viis, siis, andke andeks, millest me üldse räägime?

Ilvesel pole see esimene kord. Mäletate ju küll: "Kes, kurat, need baltlased meile on?" President ei peaks oma head inglise keelt demonstreerima s…- ja f…-sõnavara tundmisega. Eesti presidendi koht ei ole – vikimemosid meenutades – nii "vaene" ja "võimuta", et väärika diskussiooni asemel võiks endale nilbusi lubada.

Rahvusvahelises meedias on Ilvese rünnak Krugmani vastu juba tähelepanu äratanud ning see lumepall võib kiirelt paisuda laviiniks, mis selgelt kahjustab Eesti mainet. Ropendav president on küll viimane, mida meie riigi rahvusvaheline maine vajab. Hea vähemasti, et välismaal "Viimset reliikviat" ülearu hästi ei tunta – muidu võiksime oodata pealkirja "Matsid jäävad matsideks".

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler