ÄP: arstid, tulge maa peale tagasi

Peatse arstide streigi suurim võimalik ulatus on kogu plaanilise arstiabi peatamine suuremates linnades. See kõlab vägagi ähvardavalt, ei saa salata.

2006 tõusis arstide palk 25% ja 2007 veel 20% - säärast palgatõusu ei saanud isegi noil aastail nautida ükski teine tegevusvaldkond. Ohus olnud streigihirm raputas avalikkust ebameeldivalt ja külvas ebaturvalisust. Nüüd nõuavad arstid taas streigiga ähvardades 20% ja õed-hooldajad 40% palgatõusu – seda olukorras, kus arsti keskmine palk on üleüldisest keskmisest kaks korda suurem, 1704 eurot.

Arstid võiksid endale teadvustada, et nii nemad kui ka patsiendid elavad riigis nimega Eesti, mis ei ole ei Rootsi ega Soome. Eesti tervishoiusüsteemi rahastatakse maksumaksja rahaga, Eesti maksumaksja aga ei ole Rootsi või Soome maksumaksja. See on tõsiasi, mida päevapealt muuta ei saa. Jah, mujal teeniksid tohtrid oluliselt paremini. Arstide lahkumise tagajärjed ei pruugi meile meeldida, kuid tohtrid tegutsevad vabal turul ning selle tõsiasjaga on aeg leppida. See kehtib ka paljude teiste erialade kohta.

Eesti tervishoiusüsteemi lagunemise peatamine ning arstide ja õdede Eestist lahkumise pidurdamine streigi eesmärgina kõlab küll õilsalt, ent tegelikkuses taandub kõik palganõudmistele. Kui need taas rahuldataks, siis oleks mõneks ajaks jälle rahu majas. Kuni järgmise korrani, sest ka siis, kui tohtrid praegu nõutu kätte saaksid, jääks Põhjamaade heaoluriikide tasemeni ikka veel pikk maa minna. Mis tähendab, et võrdlust Soome-Rootsiga saaks ka tulevaste palganõudmiste korral ette tuua. Haigekassa reservide ja jaotamata kasumi tarvitamine palgatõusuks ei ole ei mõistlik ega  jätkusuutlik.

Pigem tasuks riigil hakata ette valmistama  vajalikke seadusemuudatusi õdede ja arstide sissetoomiseks madalama palgatasemega riikidest. Praegu valvab arstkond  ise kiivalt  nende seaduste täitmist ,  mis ei luba  kolmandatest riikidest tohtreid siia ei t uua.  Ka ei peaks palganõudmistele lähenema mitte üheülbaliselt, vaid personaalselt, seda nii arstide kui ka õdede puhul.

Me ei eita, et arstide töökoormus on kohati väga suur. Samas ei saa kuidagi väita, et ületunnid oleks ainult arstide probleem: töökoormus võib väga suur olla ka paljudel teistel erialadel. Ainult et kõigi erialade esindajate käsutuses pole sellist jõu õlga nagu arstidel: kui meie tööd ei tee, siis on ühiskonna nõrgemad liikmed kohe suures hädas.

Tunnustame küll arstide õigust omale streigi abiga paremaid töötingimusi nõutada, nagu demokraatliku riigi tava ette näeb, kuid leiame, et arstide-õdede palgatingimuste parandamine üksi ei taga tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkust. Meditsiinitöötajad ise rõhutavad, et asi pole mitte ainult palgas, vaid eelkõige suhtumises: nende tööd ei väärtustatavat küllalt. Streigiga ähvardamine ilmselt avalikkust arstide-õdede probleemide suhtes mõistvamaks ei muuda. Ka pole põhjust arvata, et arstide palgatõus parandaks ravi kättesaadavust ning tähendaks lühemaid järjekordi ja paremat suhtumist patsienti.

Autor: 1185-aripaev