Valitsus sõna annab, seejärel salaja koos rahaga võtab

Viimati muudeti maavara kaevandamisõiguse ja veekasutuse tasu määra 2010. aasta alguses. Vastavas määruses olid toodud tasu määrad aastate lõikes aastani 2015. Toona lubati, et tasud on järgmiseks kuueks aastaks paigas ja võite rahulikult oma tootmist selle järgi planeerida.

Ettevõtjad jäidki valitsust uskuma. Ettevõtted ei planeeri tegevust ette mitte ainult järgnevaks 3–4 kuuks, vaid tunduvalt pikemas ajalises perspektiivis. Ka lepinguid oma toodangu müügiks sõlmitakse vahel aastateks ja seda eriti ekspordi puhul. Normaalses riigis, kus õiguskindlusel on oma selge koht, selline süsteem ka toimib.

Valitsus kiitis septembri lõpus heaks kava muuta alates 1. aprillist 2013. aastal loodusvara kasutusõiguse tasumäärasid. Kõnealune määruse eelnõu oli aga nii salajane, et see ei ilmunud isegi valitsuse eelnõude infosüsteemi.

Saan muidugi aru, et meie, ettevõtjad, oleme tüütud tegelased, kes segavad töö tegemist. Aga siis võiks selle ka ausalt välja öelda, et paberile pandud lubadused on lihtsalt trükimust. Milleks need lepingud ning jutud huvigruppide kaasamisest?

Majanduskriis puudutas kõiki Euroopa riike, aga vahendeid selle leevendamiseks on erinevaid. Enamik suuri ehitusmaavarade kaevandajaid Eestis lõpetas eelmise majandusaasta kahjumiga  ning ega mujalgi Euroopas olukord parem ei ole. Küll aga suhtuvad riigid firmade muredesse erinevalt.

Kui meie väljaütlemiste järgi ettevõtjasõbralik valitsus väänab juba kokkulepitud tasudele veel juurde, siis näiteks Saksimaa liidumaa Saksamaal võttis suvel vastu otsuse, et kaevandajate poolt tasutav keskkonnatasu (neil ligi 4% hinnast, meil 10% ) tühistatakse aastani 2015 ja seda tagasiulatuvalt selle aasta algusest. Kumb on ettevõtjasõbralikum, kas Eesti või Saksamaa? Meid lihtsalt ei panda tähele ning meiega ei ole tarvis arvestada.

Millega Eesti ettevõtjaliidud rahul ei ole ning mis saab edasi, loe esmaspäevasest Äripäevast.