Alustav ettevõtja peab olema valmis nuudlidieeti pidama

Eelkõige peab inimesel olema valmisolek rämedalt tööd teha. Kui kõrvaltvaatajad tavatsevad edu peamiselt õnne arvele kirjutada, õigustades nii enda suutmatust, siis tegelikkuses ilma kõva töötegemiseta ettevõtluses läbi ei löö. Küsimus ongi pigem selles, et kuidas suudetakse oma sooritussuutlikkuse piire pidevalt nihutada ja rätiku nurkaviskamist edasi lükata.

Troostituks võib pilt muutuda siis, kui endale teadvustada, et rämeda töötegemisega kaasneb vähemalt alguses tagasihoidlik sissetulek. Inimesel on kaunis raske endale põhjendada, miks ta on juba kümnedat kuud kiirnuudlidieedil, sellal kui endised kursakaaslased mugavatel korporatiivsetel ametikohtadel suhteliselt riskivabalt palgast tulenevad hüvesid naudivad. Ettevõtluse üheks põhikreedoks ongi lühiajalisest kasust loobumine pikaajaliste hüvede nimel.

Teekond võimaliku eduni on aga käänuline, äärmiselt ebastabiiline ja kõrge määramatuse tasemega. Sellega kaasnev emotsioonide kõver meenutab Ameerika mägesid, üleminekud panevad kohati sees keerama. Ettevõtja amet pisut sarnane müügitöötaja omaga. Sõna „ei“ kuuleb alustav ettevõtja päevast päeva, kuid vaatama sellele tuleb järgmisel hommikul lootusrikkalt üles tõusta ja maagilise „jah’i“ poole edasi püüelda. See ei ole kerge ja seda suudavad vähesed.

Iseenesest mõista kaasneb ettevõtlusega paratamatult ebaõnnestumise risk. See võib takistada ettevõtte loomist, kuna eestlase riskitolerants on üldjuhul kaunis madal. Tõsi küll, ebaõnnestumise hirm ei ole meisse nii sügavalt juurdunud kui näiteks jaapanlastesse, kuid ameerikaliku suhtumiseni on meil veel pikk tee käia. Pankrot kannab tähendab ühiskonnas ebaõnnestumist – seda ei käsitleta kui kasulikku kogemust, mis kasvatab märkimisväärselt järgmise projekti edu tõenäosust.

Kuid eks just see ongi ettevõtja teekond - paratamatute ebaõnnestumiste otsa komistada ja pealtvaatajate heietusi ning targutusi eirates järjekindlalt oma eesmärkide poole edasi sammuda.