Äripäevas 5. novembril ilmunud artiklist
?Arved tuleb esitada ettevõttele? võib lugeda, et ettevõtte kuludesse saab kanda kulu ainult selle arve alusel, mis on väljastatud ettevõtte nimele. Reeglina esitataksegi arved ettevõtte nimele, kuna sellest oleneb sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Siiski on riigikohus mitmel korral märkinud otsustes, et tulumaksuarvestuses kehtivad lihtsamad vorminõuded.
Riigikohtu otsustest tuleneb, et nt parandatud ostja nimega arve peab olema aktsepteeritav (st sisuliselt võrdne ettevõtte nimele väljastatud arvega), kui on kõrvaldatud kahtlus, et tegemist võib olla pettusega. Tulumaksuarvestuse põhinõue on, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Seetõttu on primaarne, et kulu oleks seotud ettevõtlusega. Seega, kui kuludokumendist (või muudest maksumaksja esitatud tõenditest) selgub, et kulu on seotud maksumaksja ettevõtlusega, tuleb seda aktsepteerida tulumaksuarvestuses ka juhul, kui originaalarve ei ole väljastatud ettevõtte nimele.
Seotud lood
Möödunud aasta lõpus avaldatud digivaldkonna koondpakett Digital Omnibus pendeldab lõpliku sõnastuse otsinguil endiselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahet. Algselt seatud üllast eesmärki – lihtsustada EL-i õigusakte, mille keskmeks on andmed, muutes regulatsiooni konkurentsieeliseks, mitte kulukaks koormaks EL-i ettevõtetele – ei usu enam keegi, sest praktika näitab midagi muud.