Omafinantseeringuta korteriostja võib jääda võlaorjusesse

Eesti kinnisvaraturg on juba harjunud mõttega, et hindade tõusev trend jätkub. Samas on intressimakse suurenemisest ja inimeste hetke laenuvõime ammendumisest tingituna võimalik ka kinnisvarahindade langus. Kerkib küsimus, mis saab siis, kui tekib vajadus ostetud eluase müüa (töö kaotus, majandusraskused) ning hinnad on langenud. Üldjuhul tagab klassikalise eluasemelaenu omafinantseeringu määr 34% piisavalt suure varu laenatud summa katmiseks ka juhuks, kui toimub hinnalangus ja tagatiseks oleva eluaseme peab müüma esialgsest ostuhinnast odavamalt.

Oluliselt halvemas olukorras on aga need isikud, kes on ostnud näiteks kinnisvara vahetult enne hinnalangust minimaalse, 10%-lise omafinantseeringuga või kellel omafinantseering üldse puudub ja see on kaetud lisatagatisega (nt teine korter). Nimelt võib tekkida olukord, kus kinnisvara hinna languse puhul üle 10% jääb inimene, kelle omafinantseering on 10%, sisuliselt ikka veel pangale võlgu ka siis, kui ta ostetud ja tagatiseks seatud kinnisvara maha müüb. Samamoodi ei piisa lisatagatise puhul ainult ostetud kinnisvara müügist, vaid realiseerida tuleb paraku ka teine tagatis (nt vanemate korter).

Eriti halvas olukorras on aga need kinnisvaraostjad, kes soetavad vara vahetult enne hinnalangust ja arendusprojekt (majad ja korterid ) ei ole veel lõpuni läbi müüdud. Sel juhul jääb näiteks ostetud korter turul konkureerima veel müümata korteritega, arendaja saab aga juba teenitud marginaali arvel vajadusel hindu allapoole lasta, muuta maksegraafikuid või teha muid lisaboonuseid.

Näiteks Soomes jäi 90ndate alguse majanduslanguse ajal korraga töötuks palju inimesi, kes olid aga just soetanud uue elamispinna. Kuna hinnad hakkasid kiiresti langema, jäid paljud ka müügi järel pangale võlgu. Soomes tõi majanduskriis kaasa suure võlgujäänute probleemi. Soome Pangaliidu (Suomen Pankkiyhdistus) andmetel on 2002. aasta seisuga hinnanguliselt veel 60 000?70 000 inimest, kelle võlgnevused panga ees on siiani lahendamata.