Keemiatööstus maadleb ülereguleerimisega

Eesti keemiatööstus on viimastel aastatel teinud tohutut tööd, muutumaks efektiivsemaks ja keskkonnasõbralikumaks. Samas vajab keemiatööstus palju rohkem finantskapitali, oskuslikku tööjõudu ja energilisemat tootearendust.

2006. aasta on Eesti keemiatööstusele kahtlemata väljakutse. Järgmisse aastasse planeeritav keskkonnatasude järsk tõus on Eesti keemiatööstusele äärmiselt kahjulik ja pärssiv. Võimulepingust tulenev ökoloogiline maksureform, mis on ELi tasemel reguleerimata ning jätab igale liikmesriigile vabad käed keskkonnakasutamise maksustamisel, nihutab maksukoormuse raskuskeskme loodusressursse kasutavatele ettevõtetele.

Mõne aastaga ei ole võimalik tulla heal tasemel toime inimtervise ja keskkonnakaitset puudutavate reformidega, mis on mujal Euroopas väldanud 30 aastat.

Siinsete otsustajate mõttemalli võiks kokku võtta lausega ? meie keskkonnamaksude tase pole võrreldav teiste Euroopa Liidu riikidega, järelikult peame makse ja tasusid tõstma. Unustatakse aga sootuks, et Euroopas arvestatakse saastet pidevalt vähenevana ja taset hinnatakse lähtuvalt inimeste arvust.

Pidevalt kasvavate keskkonnanõuete täitmiseks investeerisid Eesti keemiatööstusettevõtted 2004. aastal 34 miljonit krooni. Arvestades nii otseseid keskkonnanõuete täitmisega seotud kui ka kaudseid turunõudeid, on 2006. aasta investeeringute prognoos ligi 80 miljonit krooni. Selge see, et keemiatööstusel lasub suur vastutus elamisväärse keskkonna säilitamise eest ja mõistlikul tasemel regulatsioon on vajalik, kuid seda kõike tuleb teha tasakaalus ? ülereguleerimisega tekib oht visata laps välja koos pesuveega. Hoidmaks ära keemiasektori taandarengut pikemas perspektiivis, tuleb ELi direktiividesse suhtuda talupojamõistusega, vältides ülereguleerimist ja taotledes ELi nõuete täitmisel pikemat üleminekuaega. Ökomaksud ei tohi kiiremini kasvada kui majandus, investeeringud või ekspordivõime.

Ühtlasi ei jäta suurenevad maksud ressursse teadus-arendustegevuseks ning tundub, et täna ei aduta veel, et see ei ole probleem vaid keemiatööstusele, aga ka kogu riigile.

Kindlasti mõjutavad meid jätkuvalt kõrged naftahinnad maailmaturul ja tooraine kallinemine, tõstes ühest küljest kulusid, teisalt aga edendades siinsete põlevkivil rajanevate ettevõtete läbilöögijõudu.