Aastatoodang ühele maanteele

Ehitusmaavarade nappuse küsimuse tõstatasime esimest korda 8. mail 2002 maa-ameti ümarlaual. Loodame, et reaalsete lahendusteni jõutakse enne, kui kriis killustikuturul riigile oluliste objektide ehitust pidurdama hakkab.

Kodumaised materjalid on ehituse alus. Eesti ehitus ja ehitusmaterjalitööstus on uhked selle üle, et kasutame kodumaiseid materjale, ja ma ei oska nimetada riike, kes oleksid uhked vastupidise üle. Ehitustöödel vajati Eestis eelmisel aastal üle 5,5 mln tonni paekivikillustikku, millest suur osa tuli kolmest Tallinna piirkonna kaevandusest (3 mln t). Need kaevandused hakkavad aga riburada ammenduma, kodumaise killustiku kaevandamiskõlblik toore hakkab lõppema.

Kas võiks midagi killustiku asemele pakkuda, nt vanade betoonkonstruktsioonide purustamise? Paraku on võimalik tootmismaht väike, 3-4%. Põlevkivituhk? Probleemiks keskkonnamõju. Põlevkivi aheraine? Kasutusala on seni piiratud, üldjuhul ei saa seda kasutada betoonis ja teekatetes. Lisaks on selle materjali vedu kallim kui killustik ise.

Imporditud graniitkillustik Soomest, Rootsist? Kaugelt toodud materjal on kohalikust paekivikillustikust kolm korda kallim.

Tartu maantee ehituseks vajame umbes Eesti aastatoodangu jagu killustikku - paekivi korral umbes 0,5 mld, graniiti kasutades 1,5 mld krooni eest. Aga meile vajalikku miljoneid tonne pole ka väljastpoolt kiiresti võtta, takistuseks keskkonnapiirangud Soomes, Rootsis. Ootame seega asjalikku arutelu.