Kinnisvarabuumi jäävad meenutama papist majad

Tallinna ja Tartu lähiümbruse põllud on viimastel aastatel kinnisvaraarendajate meelispaigad.

Kuna linnades sees vaba maad napib, siis polnud midagi lihtsamat, kui ehitustegevus linnast välja viia. Iseenesest ongi loogiline,et suurlinnadel tekivad eeslinnad kenade eramute või ka pisemate kortermajadega. Nii on see igas viisakas linnas.

Paraku põhjustas "Eesti majanduse eripära" säärase kinnisvarabuumi, et uued majad ja korterid piltlikult öeldes kisti arendajate käest ära ning oldi nõus iga hinnaga.

Nüüd on see aeg loomulikult läbi, ent suure buumi mälestusmärgina jäävad kuumi kinnisvara-aastaid meenutama pisikestele kruntidele pitkitud papist majad, millel puudub peaaegu igasugune ostjaskond.

Viimase viie-seitsme aasta jooksul on püütud arendada ja ehitada sama palju uusi pindu kui oleks normaalse arengu korral rajatud 25 aastaga. Pole parata, et sellise rabistamise eest tuleb lõivu maksta.

Kinnisvaraturuga seoses on räägitud ainult võitjatest. Tõusval turul võitsid ostjad, vahendajad, arendajad ja ehitajad. Kinnisvaraga tegeledes oli võimatu mitte rikkaks saada. Nüüd selguvad kaotajad: need arendajad, kes piiritus ahnuses ja rumaluses arendasid täiesti perspektiivitutesse kohtadesse, kus turuhinnad juba preaegu jäävad ehituse hindadele alla.Kaotajad on ka need ostjad, kes kinnisvarapalavikus esimese kättesaadava arendusega leppisid. Kui praegused arengud jätkuvad, jäävad nii mõnedki majad poolikuks või lihtsalt tühjaks tondilossiks.