Ühistransport vajab meeldivamaid inimesi

Ühistransport pidavat hirmus olema. Kuukirja debatis leitakse, et inimene saab ühistranspordi kasutamisest traumeeriva kogemuse. Öeldakse, et raha muudab bussid meeldivamaks. Leian, et raha peab kulutama inimeste muutmiseks meeldivamaks.

Ühistransport on võetud oma pingete väljaelamise paigaks. Kaks peatust trammiga Viru keskuse juurest Vabaduse väljakule viivad mind trügimisest sõnelusse sattunud naiste vahele ja kaasreisijatele kõrvakiile jagava kolme lapse ema kõrvale, kes pole rahul, et inimesi häirib, kui lapsed oma jalgu nende pükste vastu pühivad. Oli tõepoolest traumeeriv trammisõit, keset sõimu ja kaklust. Et inimestel oleks sõiduvahendis rohkem ruumi, on vaja tihedamat sõidugraafikut.

Meie bussid ei ole võikad ja räpased kohad. Aga seda ainult siis, kui mõni nokastanud tüüp ei ole pingivahesse oksendanud või kinnihoidmistoru küljes ei ripu narkouimas kaasreisija. Ei maksa loota, et teen oma reisi meeldivamaks ja asun ühiskonna ees vastutust tundes purjus narkomaane bussist maha tõstma. Ka bussijuht ei jõua seda teha kogu aeg. Ehk peaks lisaülesandeid otsivale munitsipaalpolitseile tekitama eraldi patrulli, kes tõttab bussijuhi kutse peale kohale ja tõstab maha ebameeldivad reisijad. Samas kõrvaldab nende tekitatud räpasuse. Jällegi raha vaja. Aga seni kuni me ei suuda ise olla meeldivamad inimesed, tuleb meid muuta meeldivamaks raha eest.