Mõõdame heaolu valesti

Statistiline keskmine kui näitaja peaks andma elanikkonnale vajaliku sõnumi sellest, mis tegelikult ühiskonnas toimub. Kas see ka tegelikult nii on?

Võtame näiteks statistikaameti iga kuu avaldatava keskmise töötasu. Näitaja olulisust võimendab selle kasutamine ühiskonna edukuse (heaolu) näitajana, kujundajaks erisoodustustel mõnulevad poliitikud. Elanike edukuse pidev võrdlemine keskmise statistilise töötasuga põhjustab stressi. Et keskmist või sellest kõrgemat tulu teenib igast neljast inimest ainult üks, suuremale osale jääbki keskmine püüdmatuks, tajuvad vähesed. Ja vaatamata töötasude pidevale tõstmisele jääb ka tulevikus suurem osa inimesi teenima alla "keskmist" töötasu.

Ka keskmise eluea pikkuse aritmeetiline kajastamine tundub ebaõigena, sest see võib avaldada omakorda mõju inimeste elukvaliteedi langusele.

Tulevikunägemusel on oma osa elukvaliteedi mõjutamisel. Statistilise madala eluea tõttu ei usu suur osa eesti meestest, et neil on lootust kunagi pensionipõlve nautida. Valitseb arusaam, et kui statistika järgi on tõenäosus pensionini elada väike, siis milleks koguda sääste pensionifondidesse või järgida tervislikke eluviise.

Millegipärast ei räägita keskmisest jalanumbrist, keskmisest kehakaalust jt analoogsetest näitajatest. Miks me siis rõhutame vahetpidamata teatud aritmeetilisi keskmisi arve, mis on samasugused abstraktsed, mitte midagi ütlevad arvud?

Keskmine on ikka selline näitaja, mille moodustab määravam osa. Keskmise töötasu kontekstis oleks see suurem inimrühm, kes teenib mingis vahemikus saadavat töötasu. Primaarne on inimeste arv, mitte rahamass. Eluea puhul oleks tegemist elueaga, milleni õnnestub suuremal osal inimestel elada. Elukvaliteeti hinnates ei tohiks kasutada mingeid aritmeetilisi, vaid tegelikke keskmisi (mediaane), mis annaksid meile olulist infot.