Tagasi (kultuuri)ellu

Igal aastal detsembri teisest poolest kuni pea tänaseni kultuuritarbimine Eestis väheneb miinimumini ning jääb vaid tarbimine. Siin ei ole peale kaubalettide, tahmatoomase, jõulusoku ja -vana, kes publiku tähelepanu jagamatult endale tõmbavad, kedagi süüdistada.

Nüüd aga taas - tere tulemast ontlikusse kultuurimaailma! Elu hakkab vaikselt käima minema. Juba toimuvad esimesed kontserdid, avatud on näitused ja kinos linastuvad värsked filmid.

Kontserdi- ja teatrimaailmaski veel liiga tihe kava puudub, kuid ostlemine ajaviitena ei ole enam ainus võimalus. Vastupidi, ostlemine on läinud igavaks. Käisin Apollos ja ostsin omale Koraani, olles ainus klient poes ja müüa haigutas hommikuselt. Miski oli poes asendamatult puudu, keegi ei trüginud, ma ei saanud isegi tunnet, et ostsin midagi haruldast, väärtuslikku või defkat. Laisklemine jõulude ajal maksab ostluskvaliteedis nüüd karmilt kätte. Vaid head kontserdid, näitused ja filmid võivad tarbimiskvaliteeti veidigi turgutada. Tuva kurgulauljaid näiteks peab kindlasti vaatama minema, aga sillerdavamate helide austajatelegi on head-paremat pakkuda.

Suursündmuseid siiski napib ja aega võib viita uusaastalubadusi täites ning külastada spordiklubi, soovitusegi leiab siitsamast. Sport on ju ka kultuur, väidavad mõned. Kogu aeg ma sellega nõus ei oleks, kuid nagu Puhkepäevast näha, tegin detsembris erandi.