Laviiniteooriad said täiendust

Saksamaa Fraunhoferi-nimelise mehaanika- ja materjalideinstituudi teadlased koostöös kolleegidega Edinburghi ülikoolist on välja pakkunud mehhanismi, mis selgitab lume pindlaviinide teket.

Lumelaviinide puhul tehakse vahet juhtudel, kui koheva lume nõrgalt seotud kristallid hakkavad läbisegi liikuma, ja pindlaviinidel, mille korral lumevaiba pealmised kihid hakkavad alumiste suhtes suurte tükkidena nihkuma, kirjutas fyysika.ee.

Siinne kirjeldus puudutab viimaseid. Seisnud lumes esineb alasid, kus erinevaid lumekihte ühendavad hõredalt paiknevatest jääkristallidest vahekihid. Kui sel moel seotud pinna- ja põhjakihi piirialal jääkristallid nihkuvad, vajub pealmine lumekord veidi allapoole. Küllalt järsul nõlval on see piisav, et kihtidevaheline vähenenud hõõrdejõud ei suuda pealiskorda kinni pidada ja see hakkab libisema. Seega on oluline uurida võimalikke põhjuseid, miks jääkristallidest kiht kokku vajub. Võiks arvata, et suusataja rikub lume struktuuri ainult enda vahetus läheduses, ent ilmneb, et pinnakihi alla vajumisel vabanev energia võib olla piisav kandmaks struktuurimuutust lainena sadade meetrite kaugusele. Suusataja võib küll sõita laugemal alal, kuid tema algatatud pinnakihi vajumine kandub vaid mõne sekundi jooksul mööda nõlva edasi kuni kohani, kus mäe kalle on piisav, et pindmine lumekiht hakkab libisema ja käivitab ahelreaktsiooni.

Calgary ülikooli teadlaste katsed kinnitavad niisuguse kirjelduse paikapidavust ja viitavad, et lume vajumise algatamisel ei ole nõlva kalle määrav. Oluline on, et piisava kaldega kohta jõudes põhjustab see lumevaiba libisemise.