Seaduseauk laseb kinke teha

Nagu kirjutas 20. juuli Äripäev, on "kingitud miljonid" see raha, mis Eesti Energial saamata jääb, sest müüb Kukruse tee täitmiseks mineraalset looduslikku ehitusmaterjali liiga odavalt. Pidavat olema seaduseauk. Ongi.

Keskkonnaministeerium kasutas jäärapäiselt ka 2005. aastal maapõueseaduses arhailise mäeõiguse tava - loetles kõik (nõukogude) geoloogidele teada olevad kaevandamisväärsed maapõue osised. Maapõueõiguse postulaat, et maavara on see, mida maapõuest võetakse võõrandamiseks, kasumi saamiseks, tõrjuti kõrvale.

Üks põhjus oli see, et siis tuleks hakata kaevandamisõiguse tasu määramisel äriplaane hindama. Selleks aga pole ministeeriumil eksperte. Teine ja varjatum põhjus oli aga see, et geoloogid, kes on pädevad maavara varu hindama, jääksid tööta, kui looduslikku mineraalmaterjali võiks müüa ilma põhjaliku geoloogilise uuringuta, sellele eelneva keskkonnamõju hindamiseta, aruteluta kaevandamisloa andmisel jne.

Kuigi karjäär, mille katendist tee-ehitusmaterjali müüakse, on ehitusseaduse mõistes ehitis, ei tohi Eesti Energia seda klausli järgi teha, sest ehitamisel üle jäävat kaevist võib müüa vaid ehitise püstitamisel (vt maapõueseadus, paragrahv 60). Vaalkaevandamist kasutav karjäär on ehitis, mis on pidevalt püstitusjärgus - see nõuab juriidilist põhjendust, mis Eesti Põlevkivil on seni üle jõu ja mõistuse käinud.

Kui selle asja paika saaks, võiksid riik ja vald hakata täie õigusega kaevandamisõiguse tasu nõutama, sest Eesti Energia ei ole füüsiline isik (vt keskkonnatasude seadus, paragrahv 9).