Võlgnike võimalus pankrotimenetlust venitada väheneb

Kommenteerib advokaadibüroo Paul Varul vandeadvokaadi abi Peeter Viirsalu.

Kohtutäituri seaduse eelnõuga soovitakse muuhulgas teha muudatusi ka pankrotiseaduses. Ühe võimaliku pankrotiseaduse muudatusena nähakse ette pankrotiseaduse täiendamine selliselt, et senise juriidilisest isikust võlgniku asukohajärgse kohtualluvuse kõrvale luuakse ka tegevuskohajärgne kohtualluvus.

Kehtiv pankrotiseadus sätestab, et pankrotiavaldus esitatakse kohtule võlgniku üldise kohtualluvuse järgi. Tsiviilkohtumenetluse seadustik sätestab, et juriidilise isiku üldine kohtualluvus määratakse tema asukoha järgi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on juriidilise isiku asukoht tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eeltoodust järeldub, et pankrotiseadus oma praegu kehtivas redaktsioonis võimaldab kohtualluvuse küsimuse lahendamisel lähtuda võlgniku juhatuse asukohast. See on omakorda loonud pahatahtlikele võlgnikele võimaluse raskendada enda suhtes pankrotimenetluse läbiviimist, registreerides oma juriidilise asukoha enne pankrotiavalduse esitamist mõne teise kohtu tegevuspiirkonda.

Plaanitav seadusemuudatus sätestab üheselt, et kui juriidiline isik on oma asukohta muutnud ühe aasta jooksul enne pankrotiavalduse esitamist, esitatakse pankrotiavaldus juriidilise isiku tegevuskoha järgi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on juriidilise isiku tegevuskoht tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu põhikirjalise tegevuse koht. Seega tähendaks plaanitav muudatus, et juriidilisest isikust võlgnik ei saaks enam oma võlausaldajaid eksitada ning pankrotimenetlust venitada läbi oma registrijärgse asukoha muutmise, vaid pankrotiavalduse esitamisel tuleb hinnata, mis on juriidilisest isikust võlgniku reaalne tegevuskoht.

Plaanitava seadusemuudatuse võimaliku mõju saab ennekõike seisneda kiirema ning efektiivsema pankrotimenetluse läbiviimise võimaldamises. Võib eeldada, et väheneb võlgnike võimalus pankrotimenetlust venitada, hajutada võlausaldajate tähelepanu ning raskendada nende suhtlemist kohtuga. Samas peaks paranema kohtute võimalused näiteks tõendeid koguda, kuna asja menetleb kohus, kes on juriidilisest isikust võlgniku reaalsele tegevuskohale kõige lähemal. Seadusandja püüd läbi detailsema kohtualluvuse regulatsiooni tagada tõhusam pankrotimenetlus on tervitatav.