Tootjad kahvliharude vahel

Võrreldavates hindades vähenes ehitusmaterjalide tootmine mullu aastatagusega võrreldes üle 25% ning tänavu poole aastaga enam kui poole võrra. Müügihinnad on aasta jooksul kahanenud pea kolmandiku. Tundub, et enam halvemaks minna ei saa, aga saab küll.

Maksukoormuse vähendamise asemel otsustas riigikogu suvel muuta keskkonnatasude seadust, eesmärgiga tõsta järsult muu hulgas kaevandmisõiguse tasusid. Veel eelmise aasta sügisel lubasid valitsejad lükata maksumuudatused kaks aastat edasi. Majandusolukord on halvenenud, ent ikkagi tõusevad mõned kaevandamisõiguse tasumäärad juba järgmisel aastal kahekordseks.

Kaevandamisõiguse tasusid tõstes riik sisuliselt ei võida, küll aga tekitab suurt tüli materjalimüüjale, kes ehitaja ja ostja arvates on oma kasumijanus hinnatõusu peamine süüdlane.

Üle 80% liivast-kruusast, lubja- ja dolokivist läheb riiklike infrastruktuuriobjektide materjaliks. Riigi esindajad kõnelevad ressursi heaperemehelikust kasutamisest, sisuliselt toimub aga riigi ja EL tugifondide rahade ümberkantimine läbi keskkonnatasude teisele eelarvereale. Nii saab lõigata poliitilise profiiti, aga mitte majanduslikku kasu.

Kaevandajad on ka praeguse tasumääraga hädas. Kannatavad investeerimisvõime, töötajaid koondatakse, ettevõtted pankrotistuvad. Eriti kannatavad väiksemad ettevõtted. Teisalt loob tasude tõus soodsama pinnase valemängijatele. Neile, kes suurte projektide käigus muu hulgas kaevandavad ning müüvad maavara ilma kaevandamistasu maksmata, ent seejärel projekt soikub.

Tasude tõus toob konkurentsi imporditava tardkivikillustiku, mille kasutamist soodustavad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas valminud uued nõuded teedeehituses. Selmet investeerida kodumaiste materjalide kasutamise insenerlike lahenduste otsimisele, kehtestatakse normid, mis selle välistavad.

Paekivikillustiku kaevandajate sõnul õnnestuks läbi kodumaise materjali innovatiivse kasutamise teedehituses taastada vähemalt 100 töökohta.