Millele löödi hingekella?

Presidendi poolt reedel väljakuulutatud erakonnaseaduse muudatused on eeskujulik näide, kuidas meil endale sobivaid seadusi tehakse. Eelnõu algtekst nägi ette, et kui erakond võttis vastu keelatud annetuse, siis pidi riigikogus esindamata erakond selle kolmekordses ulatuses maksma riigieelarvesse, riigikogus esindatud erakonnal vähendati kolmekordses ulatuses riigieelarvest tehtavaid eraldisi. Nüüdseks on see seadusest haihtunud.

Riigikogu lähtus tõenäoliselt sellest, et tegemist on trahvimisega (karistamisega), mida põhiseaduse kohaselt saab teha vaid kohus. Kuid küsimus, kas riigieelarvest erakondadele eraldiste mittetegemine on trahv või mitte, on vägagi vaieldav. Isegi kui pidada seda trahvimiseks põhiseaduse tähenduses, oleks riigikogul olnud võimalik luua vastav kohtulik menetlus. Kuivõrd seda ei tehtud, võib järeldada, et parteide arvates ei võimalda põhiseadus neid trahvida. Selline arusaam põhiseadusest on mõnevõrra autistlik.

Võib ka väita, et karistusseadustikus on paragrahv 402", mis sätestab rahatrahvi erakonnale tehtava keelatud annetuse vastuvõtmise eest ja sellest piisab. Meenutan, et prokuratuur keeldus aasta tagasi selle sätte alusel alustamast menetlust suurima võimuerakonna nimekirjas kandideerinud erakonna liikmele tehtava ebaseadusliku annetuse osas. Põhjusel, et ebaseaduslik annetus tehti mitte erakonnale, vaid erakonna liikmele. Rein Langi juhitav justiitsiministeerium teatas seepeale, et see seaduseauk lapitakse varsti.

Selmet KarS vastavalt täiendada ja muuta karistatavaks ka erakonnaliikmetele tehtava ebaseadusliku annetuse vastuvõtmine, on vastuvõetud seadusega KarS paragrahv 402" hoopis tunnistatud kehtetuks!? Ei maksa unustada, et keelatud annetuse vastuvõtmine on üks raskemaid ja populaarsemaid rikkumisi. Eelnõu viimases seletuskirjas olev põhjendus, et erakondade karistamine keelatud annetuse vastuvõtmise eest "ei ole otstarbekas", on oma küünilisuses ületamatu. Kindlasti on Eestis palju neidki, kelle arvates näiteks maksude maksmine "ei ole otstarbekas". Ettevõtja vaatenurgast on kummaline, et kui näiteks riigihangete seadus keelab seaduserikkujatel ja maksuvõlglastel riigihangetel osaleda, siis maksuvõlglastest ja keelatud annetusi vastuvõtnud erakonnad saavad valimistel osaleda.

Parteid on seega otsustanud, et nende poolt seaduste mittetäitmine, st keelatud annetuste vastuvõtmine, ei ole karistatav ega oma ka muid õiguslikke tagajärgi. Kellel veel Eesti Vabariigis on olemas sarnane privileeg omaenda tegevust dekriminaliseerida?

Seadusandliku võimu teostamise eesmärk peab olema kooskõlas avaliku huviga, mitte teenima kitsalt erakonna, selle liikmete või toetajate huve. Asjaolu, et eelnõu poolt hääletas 80 saadikut ehk valdav enamus võiks vastutustundlikus valijas tekitada küsimuse, kui kaua me taolise praktika viljelemist veel taluma peame.

Tõsi, seaduses on ka mitmeid edasiminekuid, kuid need jõustuvad kahjuks pärast riigikogu valimisi ehk järgmise aasta aprillis. Siinkohal on paslik meenutada, kui mitmel korral on riigikogu jätnud isikutele kohustusi paneva seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele imelühikese perioodi.

Eelnevat arvestades ei olegi enam tähtis, milline on komisjoni koosseis. Erakonnad on oma eesmärgid saavutanud. Sel ajal kui avalikkus näris neile heidetud konti, st komisjoni koosseisu, ja meedia tegeles iseenda kaitsmisega "ennetavate trahvide" vastu, tõstsid erakonnad end seadusest kõrgemale.