Siiruviiruline folk

Folgi kava oli kirev. Siiruviiruline nagu sibul. Üks kontsert lõppes, teine algas, üks vaikne ja mõtisklev, teine lärmakas ja trummine. Kõik ühe asja eest väljas, aga igaüks omaette.

Need neli päeva, mis Viljandist suvise folgipealinna tegid, olid nii kirjud, et kõiki pakutavaid elamusi oli ilmvõimatu isiklikult kogeda. Aga elamusi sai igaüks, kes kohale tuli.

Kõigepealt muusika. See oli mitmekülgne ja erinevaid maitseid arvestav. Kuna festivali üldteema oli tänavu "Rütm ja pulss", siis oleksin oodanud isegi suuremat löökpillidele keskenduvate bändide osakaalu. Tegelikkuses võis aga leida igaühele midagi ehk siis piisavalt lõõtsa-, viiuli- ja muude pillide kooslusi, mis löökpille just üle ei tähtsustanud.

Kes oskas otsida, leidis ka piisavalt tantsuvõimalusi - kas organiseeritud kombel mõnes õpitoas või spontaanselt mõne lava ees.

Üldiseks menubändiks kujunes Vägilased, kelle kontserdile kõik soovijad äragi ei mahtunud. Need, kes siiski mahtusid, ei pidanud pettuma - hingest ja südamest mängitud kava mõjus võimsalt.

Et see kõik aga A. le Coqi telgis toimus, oli ilmselge möödalask - kui nii pika ajaloo ja fännide hulgaga ansambel oma lahkumiskontserdi annab, siis on ju ette teada, et kuulajaid tuleb nagu murdu.

Peale Vägilaste olid suurimad publikumagnetid Trilok Gurtu Indiast ja Hedningarna Rootsist. Nautisin ka muusikafestivali üht küllaltki ebatraditsioonilist esinejat - Jamaica juurtega jutuvestjat Jan Blake'i, kes suutis terve platsitäie rahva tähelepanu muinasjuttudega erksana hoida.

Mõne hoopis tillukesema tähendusega, kuid siiski tuju tõstva emotsiooni sain ka Roheliselt lavalt.

Näiteks poolnaljaga kokku pandud ja spontaanselt esinenud Jauramite Orkestraarium, kes poole oma lavaajast laulmise ja jauramite põntsutamise asemel hoopis jutuga publikut naerutas, köitis rõõmsa meelega. Pealegi läks nende ülesastumine kenasti kokku festivali teemaga.