Kadri Simsoni võit

Majandusminister Kadri Simson teatas eile, et kui ta peab valima, kas töö või lähedased, siis valib ta loomulikult lähedased. Praegu ta enda sõnul sellise valiku ees ei ole. Peaminister Jüri Ratas kargas üksjagu tühja – opositsioon irises suuresti ebalevalt ja huupi. Igaüks, kellele koos sisima kõlblustundega ka arusaama õiglusest antud, peabki ennast ebamugavalt tundma, kui ründab kedagi tema mehe või naise, ema või isa, täiskasvanud poja või tütre tegude pärast. Küsimusi võib esitada, aga inimeseks tuleb jääda igal küsijal. Igal küsijal eriti. Eraelu ja tööelu piirisse tuleks suhtuda ettevaatlikult, isegi teatava aukartusega. See kuulub inimene olemise juurde.

Vähemalt praegu teada oleva põhjal ei olegi Simson mingi reaalse dilemma ees, nii et selles mõttes oli tema avalduses ka kõik õige. Emotsionaalne punktivõtt tuli targasti lisaks: avalik, igapidi inimlik toetus oma elukaaslasele tekitab kahtlemata sümpaatiat ministri suhtes, kes arusaadavasti ju oma tööd valitsuses kaotada ei taha – nii pikad ja hallid olid ometi need aastad, mil Keskerakond ühe jonni ja viha täis vana mehe pärast pidi opositsioonis virelema.

Kriminaaluurimise all on muide ka ühe teise praeguse valitsuse ministri lähedane. Tõsi, neid asju uuritakse Lätis. Selle seose suhtes on nii ajakirjandus kui ka poliitilised vastased olnud mõnevõrra diskreetsemad. Nii või teisiti, Simson võttis kiviviskajatel relvad käest, ja hästi tegi.