Rahva õiglustunde riive õnnistab korruptsiooni

Äripäev tunneb tõsist muret negatiivsete mõjude pärast, mis võib tabada Eesti ärikultuuri eelmisel nädalal alanud Tallinna Sadama kohtuprotsessi tõttu. Kokku kümne süüdistatava kaitsjate senistes avaldustes ilmneb veenvate argumentide puudumine. Advokaadid teevad loomulikult oma tööd, aga kui protsessi tulemus ei anna õiglast hinnangut korruptsioonile, kujundatakse ja kinnistatakse ühiskonnas valesid hoiakuid.

Endised Tallinna Sadama juhatuse liikmed Ain Kaljurand ja Allan Kiil nõustusid süüdistuse järgi võtma altkäemaksu mitmelt ettevõttelt, et nende lepingulised suhted Tallinna Sadamaga sujuksid võimalikult soodsalt. Prokuratuuri väitel võtsid Tallinna Sadama eksjuhid riigifirma eesotsas avalikke ülesandeid täites altkäemaksu ametiisikutena. Kaitsjate hinnangul Kaljuranda ja Kiili aga sel viisil käsitleda ei saa ning see teeb ka süüdistamise võimatuks. Kõne all on ka võimaliku kuriteo aegumise võimalus. Lisaks tõstatas altkäemaksu andjana kohtu all oleva Tõnis Pohla kaitsja huvide konflikti teema: kui 2014. aastal juhtis uurimist Martin Perling, siis kriminaaluurimist alustas tema abikaasa Lavly Perling.

Õigust mõistab õigusriigis kohus. Kuid risk, et süütuse presumptsiooni ja otsitud seletuste viigilehega kaetud häbi tõttu saab avalik õiglustunne haavatud, näib praegu ähvardavalt suur. Endine õiguskantsler Allar Jõks on nentinud, et liigne juriidilisus ja sõrmega paberis kinni olemine võib takistada üldinimlike väärtuste tajumist: „Sellist ühiskonna liikmete „kõhutunnet” võikski nimetada selleks salapäraseks rahva õiglustundeks.“ Teisisõnu ei pea kodanikul olema juriidilist haridust, et tajuda vastuolu tegude juriidilise korrektsuse ja tegeliku olemuse vahel.

Tallinna Sadama eksjuhtide kaasuse menetluse algusfaas meenutab mõneti kurikuulsa maadevahetuse kohtuasja esimest vaatust, kus ülimahuka süüdistusmaterjalini esialgu justkui ei jõutudki. Kogutud tõendid, õieti nende kogumise meetodid, kohtule ei sobinud. Samas peegeldus läbi meedias avalikustatud materjalide, millist suhtlemiskultuuri viljelesid endine minister Villu Reiljan ja teised kohtualused, ning viide menetlustoimingute rikkumisele mõjus näkku irvitamisena. Ning kui järgmised kohtuastmed kuni riigikohtuni süüdimõistmise kinnitasid, ei tekkinud kellelgi tunnet, et kohtualustele tehakse alusetult liiga.

Iga kahtlus ei too kaasa süüdimõistmist. Ka seadusevastase teo toime pannud inimene ei pea olema määratud igaveseks musta nimekirja. Kuid üleolev suhtumine annab märku, et sellele, kuidas asjad peaksid käima, võib vabalt vilistada. Ja nii võivad ka korruptsioonikahtlusega inimesed saada uusi vastutavaid töökohti koos palga ja muude hüvedega. Avalikkusele antakse nii signaal, et kui vaid jagub mõjukust ja raha, ongi rohkem lubatud.

Tallinna Sadama kohtuprotsess alles algas. Prokuratuur on materjalid kokku pannud, kaitsjad rääkinud, kedagi pole veel süüdi mõistetud. Avalikkuse esmane ootus on, et eeldatavalt pikk kohtuvaidlus tuleks tõepoolest sisuline, mitte tähenärimine praalimise saatel. Sel kohtuasjal on kahtlemata ka laiem mõõde: mida vastutaja (juht) võib ja mida ei või teha. Ning seda nii juriidilisest kui eetilisest vaatenurgast lähtudes.