Seega annab uus seadus võlgnikule võla tasumiseks lisaaega 20 päeva.
Pankrotimenetluse algatamise otsustab kohus 10 päeva jooksul pankrotiavalduse esitamisest, tehes selle kohta määruse. Kui pankrotiavalduse esitas võlausaldaja, peab kohus pidama pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks eelistungi, kuhu kutsutakse pankrotiavalduse esitaja ja võlgnik. Varem eelistungi pidamine kohustuslik polnud, seega sai võlgnikke ootamatult üllatada ja pankrotimenetlustesse võis varem jääda alles rohkem pankrotivara. Samas võib põhjendamatu pankrotiavalduse puhul ootamatu hagi tagamise abinõude rakendamine tuua suurt kahju võlgniku äritegevusele ja lõppkokkuvõttes võib mõjuda halvasti ka võlausaldajale.
Uue seaduse kohaselt peab pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Vana seadus sellist kohustust kohtule otseselt ei pannud. Seega suurendab uus seadus kohtunike vastutust, töökoormust. Suuremat tähtsust hakkab omama pankrotihaldurite usaldusväärsus ja oskused tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamisel.
Pankrotimenetluse vaieldamatu eelis võlausaldaja jaoks võrreldes hagimenetlusega on see, et nii saab kohaldada tagasivõitmist, mis muidu pole võimalik. Tagasivõitmine toimub võlgniku nimel halduri poolt hagi esitamisega kohtule kolme aasta jooksul pankroti väljakuulutamisest.
Varasema seaduse redaktsiooni järgi tunnistas kohus tagasivõitmisel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud ning mõistis pankrotivarasse nende tehingute ja toimingutega ning võlgniku omandist väljaläinud vara. Tagasivõitmisele ei kuulunud vara, mis on võlgniku omandist välja läinud enampakkumisega.
Kohus tunnistab tagasivõitmisel kehtetuks tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja millega kahjustatakse võlausaldajate huve. Tehinguks loetakse ka eseme käsutamist täitemenetluses. Seega on lubatud tagasivõitmise hagi esitada ka siis, kui vara on müüdud täituri poolt või enampakkumisega, kui arvatakse, et kahjustatud on võlausaldajate huve.
Hea on, et lähtuvalt uuest tagasivõitmise definitsioonist on mõistmatult pika tähtajaga ja odava üüriga üürilepingud, mis tegelikkuses on ilmselgelt sõlmitud hilisemal kuupäeval, kui lepingus märgitud, tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad. Edaspidi ei pea haldur aga ilmselt ebamõistlike üürilepingutega arvestama ja saab vara kallimalt müüa, kuna uus seadus ei ütle, et vara peaks olema tagasivõitmise hagi esitamise puhul omandist välja läinud. Üürilepingu sõlmimisel on tegemist valduse üleminekuga, omand ei muutu.
Seaduses on kirjas, et kui tehing on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, teadis tehingu teine pool, et sellega võlgnik kahjustab võlausaldajate huve. Vanas seaduses on see tähtaeg 10 päeva. Seega edaspidi eeldatakse, et äripartnerite halba majandusseisu teatakse jooksvalt. Sisuliselt kohustab seadusandja äripartneri majanduslikku olukorra kestva analüüsi, et end turvaliselt tunda. Tundub, et siin ei kehti hea usu põhimõte.
Ilmselt tekib seoses uue seaduse kehtima hakkamisega hulgaliselt uusi kohtuvaidlusi ning kahjustada võivad saada ka heausksete lepinguparterite huvid.
Seotud lood
Möödunud aasta lõpus avaldatud digivaldkonna koondpakett Digital Omnibus pendeldab lõpliku sõnastuse otsinguil endiselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahet. Algselt seatud üllast eesmärki – lihtsustada EL-i õigusakte, mille keskmeks on andmed, muutes regulatsiooni konkurentsieeliseks, mitte kulukaks koormaks EL-i ettevõtetele – ei usu enam keegi, sest praktika näitab midagi muud.