Kindlustusturu efektiivse toimimise seisukohalt on asjakohane, et kindlustusseltsid kasutavad esmalt oma eksperte. Mis tahes teenuse tarbija peab ka ise enda huvide eest seisma. Vaidluse korral on kliendil alati õigus eksperdi hinnang vaidlustada ja tellida omapoolne ekspertiis või leppida kindlustusandjaga kokku ekspertide komisjoni moodustamises, kuhu mõlemad pooled nimetavad esindajad.
Tarbetu on nõuda, et alati ja igale juhtumile peab hinnangu andma sõltumatu ekspert. Kulu sellise ekspertiisi läbiviimiseks kannab tarbija. Kui poolte vahel vaidlust pole, ei pruugi kulu olla mõistlik. Mõnigi tarbija peaks siis maksma kinni kulu, mille suhtes tal huvi täielikult puudub. Kui selts ei saaks kahju suuruse kindlaksmääramisel kasutada oma töötajate teadmisi ja kogemusi ning alati tuleks tellida hinnangud kolmandatelt isikutelt, oleks tagajärjeks hinnatõus. Tulenevalt võlaõigusseaduse N 489 lõikest 1 peab kindlustusandja viivitamata kindlaks tegema hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Seega on vastavasisuliste toimingute teostamine ja tõendite kogumine, sh ka kahju suurust tõendavate spetsialistide arvamuste kogumine kindlustusandja seadusejärgne kohustus.
Arvestada tuleks ka asjaoluga, et kindlustusseltside kinnitusel on vaidlustatud hüvitamisotsuste arv hüvitamisotsuste koguarvuga võrreldes suhteliselt marginaalne, ka seetõttu ei ole mõistlik kohustada õigusaktidega kindlustusandjaid kõikide kahjujuhtumite korral tellima ekspertide arvamusi kolmandatelt isikutelt.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seotud lood
Möödunud aasta lõpus avaldatud digivaldkonna koondpakett Digital Omnibus pendeldab lõpliku sõnastuse otsinguil endiselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahet. Algselt seatud üllast eesmärki – lihtsustada EL-i õigusakte, mille keskmeks on andmed, muutes regulatsiooni konkurentsieeliseks, mitte kulukaks koormaks EL-i ettevõtetele – ei usu enam keegi, sest praktika näitab midagi muud.
Hetkel kuum
Fondiosakutesse saab investeerida kuni 30. septembrini