A. Le Coq rebis lahti ajaloost

Õllereklaame näeb palju ja võib-olla just seetõttu ei ole nad eriti tähelepandavad. Tihtipeale kulutatakse palju raha järjekordse vahutava klaasi või ümmarguse jutu peale kogemusest, maitsest ja kvaliteedist. Seda enam teeb rõõmu, et leidub reklaame, mis meid sellest kopitama kippuvast sajanditepikkusest kogemusest üles äratavad. Samamoodi nagu aastad tagasi leidis Soome õlu Koff endas jõudu siseneda inimestevahelise suhtlemise maailma (selleks ju õlu mõeldud ongi!), on A. Le Coq oma Special juubeliõlle imagoreklaamiga lahti rebinud kolkapatriotismist ja sajanditepikkusest võltsajaloost.

Kui ma seda klippi esmakordselt nägin, siis pidasin seda mingi välismaa viski reklaamiks. Tundlik režii, dünaamika ja erakordselt hea muusika muudavad selle klipi väga eristuvaks reklaamiks, mis on nauditav sellisena, nagu ta on. Seal ei ole sõnagi juttu tootjast või mingist absurdsest kahesajast aastast. Seal on lihtsalt see, mis muudab elu elamisväärseks - kultuur. Ja läbi selle heiastub klaasi põhjas keegi A. Le Coq, kellest mul isiklikult ei ole sooja ega külma. Aga selle klipi kontekstis mõjub ta intelligentselt.

Ma tean, et juhatuste esimehed ei saa aru, kuidas sellised reklaamid raha teenivad või kuidas nende tulemust mõõta.

Aga ma ütlen üht - inimestel on hing, mis ei kaalu midagi, kuid millest ometigi sõltub kõik. Ma tahaksin näha rohkem reklaame hingele.