Kommentaar: Saneerimismenetlus läheb ise pankrotti?

Tuginedes saneerimise eesmärgile on kohtutel mõistlik asetada rõhk ettevõtja arvamuse ärakuulamisele ja mitte võtta endale vastutust üksi otsustada saneerimisnõustaja isiku üle.

Veelgi enam, kohtud ei tohiks eeldada, et ettevõtja poolt pakutud saneerimisnõustaja ei ole usaldusväärne. Eesmärk on ju tuua maksimaalne arv ettevõtjaid raskest seisust välja. Seda võimaldab üksnes sellise nõustaja valik, kellel on olemas nii kogemused, teadmised kui ka koostöö ettevõtjaga.

Ei ole sobiv liiga konservatiivselt tõlgendada saneerimisseaduse § 15 lõiget 5, mille kohaselt saneerimisnõustaja peab olema sõltumatu ettevõtjast. Sõltumatuse primaarne kriteerium võiks olla varasema töösuhte või juhtimisorganitesse kuulumise puudumine.

Tõenäoliselt kõige parema tulemuse annab aga nõustaja kandidaadi kaasamine ettevõtja poolt enne ametliku menetluse algust, sellele järgnev ettevõtte tegevuse ja finantsseisu ühine analüüs ning olenevalt analüüsi tulemustest saneerimisavalduse esitamine kohtusse. Selline eelnev analüüs on ainuüksi selleks vajalik, et saneerimisnõustaja saaks veenduda, kas tema arvates on ettevõtet võimalik edukalt nõustada ning kas tema oskuste ja kogemuste pagas on piisav ettevõtte saneerimiseks.

Praeguseks on praktikas esile kerkinud tendents mitte määrata saneerijaks ettevõtja poolt taotletud isikut, vaid kohtuniku juures heas kirjas olev pankrotihaldur. See kujundab saneerimismenetlusest pigem pankrotimenetluse laadse nähtuse, mida ettevõtja kardab ja millest abi ei otsita.

Kui see nii läheb, võime me üksnes unistada parematest võlgade tagastamise keskmistest, kui 37 protsenti, mida näitas Eesti pankrottide keskmisena Maailmapanga hiljutine uuring (võrdluseks: USA 76,7 protsenti ja Soome 87,3 protsenti).

Teen ettepaneku peatada saneerimisseaduse pankrotistamine! Kohtunikud - kuulake ettevõtjaid, saneerimismenetluses tulevad nad abi saama selleks, et jätkata oma tegevust, luua ühiskonnas lisaväärtust ja anda Eesti inimestele tööd.