Plaanimajanduse jäänukid

Üks valdkond, kus normaalne konkurentsikeskkond pole minu hinnangul ilmselgelt väljakujunenud, on bussitranspordi ettevõtlus.

Ühistranspordipoliitikast rääkides meenub paljudele kindlasti esmalt pidev poleemika ja jant maakonnaliinide konkursside ümber. Seda ilmselt seetõttu, et oleme näinud sellega seotud kohtuasju ja tänaseks ka juba süüdimõistmisi. Loomulikult on selles valdkonnas palju ära teha. Parandada saab ja tuleb riigihanke menetluskorda ja mitmeid muid nüansse maakonnaliinide veokorralduses, aga see on omaette temaatika.

Kuid mõneti on maakonnaliinide korraldusega seotud probleemid ka mõistetavad. See on nimelt bussiettevõtluse valdkond, kuhu riik peab oma dotatsioonipoliitikaga sekkuma, sest kui nõuda, et bussid liiguksid vajaliku tihedusega hajaasutustega aladel, siis seal paraku ei teki loomulikku turgu. Kus aga riik tuleb midagi reguleerima, siis olgem ausad, kipuvad sellega kaasnema ka rida probleeme.

Hoopis müstilisem on aga see, et ühistranspordi valdkonnas on eelarvemahukaid valdkondi, kus turul pole tekkida lastud. Kõige silmatorkavam plaanimajanduse jäänuk ühistranspordis on Tallinna linna viis bussimajandust reguleerida. Kuna tegemist on monopoliga, siis ei tea mitte keegi, mis oleks tegelik veo kilomeetri hind Tallinnas ja selle kõige juures on Tallinna Autobussikoondis ka pidevas kahjumis.

Niiviisi linna bussimajandust korraldada ei ole selgelt mõistlik.

Rootsis on 2-3 vedaja vahel Stockholmi linn ära jaotatud, Helsingis toimib samuti konkurents. Olen täiesti veendunud, et kui Tallinna liine opereeriks eraoperaatorid, siis vabaneks miljoneid kroone, mida saaks kasutada kas rahanappuses virelevate lasteaedade, koolide või huvialaringide rahastamiseks.

Vahest ilmekamaid näiteid plaanimajanduse jäänukitest on see, mis toimub kommertsliinivedudega. Kui antud teema mõni kuu tagasi Riigikogu majanduskomisjonis tõstatus, siis olin siiralt üllatunud, et ikka veel eksisteerib Eestis tegutsevatel kommertsliinidel sisuliselt konkurentsivaba olukord. Täna ütleb seadus nii, et liinilubade konkurssi korraldatakse iga viie aasta tagant, kuid kõigepealt küsitakse alati olemasoleva vedaja käest, kas ta soovib jätkata antud liinil opereerimist.

Mõelge vaid, kui kõik avalikud konkursid riigis sedamoodi toimiksid.