Puudulik energiapoliitika

Eesti Energia IPO ärajäämine ning valitsuspartnerite piikide murdmine monopolide ohjeldamise seaduse üle on toonud esile põhimõttelised tegematajätmised Juhan Partsi haldusalas. Eesti riigil puudub mõtestatud energiapoliitika, mis arvestaks Euroopa Liidu uute suundadega kliima- ja energiapoliitikas, näeks ette energiaturgude liberaliseerimise mõjusid ning looks investoritele ettenähtava ja toetava raamistiku.

Olukord on tegelikult absurdne: Eestil pole mõtestatud energiapoliitikat, kuid on energiamajanduse arengukavad ning elektrituru seaduse muudatused, mis pidid selguse tooma!

Nende plaanide ja Euroopa kliima- ja energiapoliitiliste suundumuste vahel valitseb aga vastuolu. Kava investeerida 14 mld krooni kahe uue põlevkivi keevkihtploki ehitusse ning toetada katelde opereerimist 20 aasta jooksul 24 mld krooniga läheb vastuollu ELi regulatiivse raamistikuga, mille kohaselt CO2 emiteerimine peab tulevikus vähenema ja turud avanema. ELi kliimapaketi mõte seisnebki ju selles, et CO2 mahukas elektritootmine oleks sedavõrd kallis, et seda lihtsalt ei tehtaks. Riigiabi andmine aga läheb vastuollu sama paketi mõtte ja energiaturgude avamisega püüdlustega, suundumus aga on vastupidine, vähendada otseseid ja kaudseid toetusmehhanisme, sh keskkonnadumpingut, mis turgude tegelikku avamist tagasi hoiavad.

Taastuvenergia puhul teame, et me tegelik potentsiaal ületab taastuvenergiadirektiivis seatud kohustusliku lae. Tasub julgelt välja öelda, et seame lati kõrgemale ning palju see tarbijale maksma hakkab. Ega siis põlevkivienergeetika odavam tule, juhul kui sektori tegelik keskkonnamõju ning tulevikus lisanduv riigiabi elektrihinda ümber arvutada. Direktiivis toodud kauplemisvõimalused põhjanaabritega oleks riigile oluliseks sissetulekuallikaks. Paraku vaadatakse neist kui pidalitõbistest mööda.

Teiseks, minu arvates pole vähemalt riigi tasandil aru saadud, miks energiaturge avatakse. Vahetult enne turgude avamist tahavad valitsuspartnerid igati tsementeerida kohalike tegijate positsiooni, kas siis läbi eksklusiivõiguste, riigiabi või teiste konkurentsi piiravate mehhanismide. Sellega välistame kogu positiivse, mida likviidne ja konkurentsile avatud turg pakub. Kõik viimaste aastate Euroopa Komisjoni energiaturgude avamisest tehtud mahukad analüüsid ütlevad ühte - mida avatum on turg, seda läbipaistvam on hind, seda rohkem investeeringuid tehakse ja seda optimaalsemalt ressursid jaotatakse. Iseenesest on absurdne, et mina vasakpoolsena pean Äripäeva veergudel parempoolsele valitsusele meelde tuletama avatud turgude tähtsust.

Kolmandaks pole riik suutnud luua investoritele ettenähtavat ja toetavat raamistikku. Võimuliidus ilmnenud vastuolud näitavad, et riigi pikaajaliste energiapoliitiliste eesmärkides ja nende saavutusviisides puuduvad kokkulepped. Tõmblemine põlevkivi kaevandamismahtude, mingite energiatootmisviiside eelistamise, toetusmehhanismide või eksklusiivõiguste üle muudab Eesti energiasektorisse sisenemise riskantseks. Sellest kaotavad nii tarbijad kui ka riik.

On selge, et Eestil puudub läbimõeldud energiapoliitika. Kuniks selline olukord kestab, on minister Partsil oodata tagasilööke ka edaspidi. Tulemuseks on ebamõistlikud investeerimisotsused, energiasektori potentsiaali kasutamata jätmine, põhjendamatult kallid energiahinnad ja oht varustuskindlusele.