Alternatiive tegelikult pole

Euroopa rahandus kõigub langetamata poliitiliste otsuste tõttu. Tõtt öelda minu jaoks ei eksisteeri küsimust, kas Eesti peaks EFSFis ja ESMis osalema või mitte. Me ei tee sellega niivõrd omakasupüüdmatut otsust eelarveraskustes riikide tarbeks, kui enda tarbeks. Tagatavad summad ja võetavad riskid näivad tõesti suured, aga kui ühisraha kukub, oleks kaotused veelgi tõsisemad. Ja seda sõltumata sellest, kas Eesti kuulub eurotsooni või mitte. Isegi need Euroopa Liidu liikmed, kes ei kasuta euroga jäigalt seotud kurssi, kaotavad, kui kriisile lahendust ei leita.

Mitte miks, vaid kuidas? Küll aga peaks mõtteid vahetama, kuidas me nendes mehhanismides osaleme. Saan aru, et teema on valitsusele uus ja seniste kogemuste ning tavade põhjal näiteid eriti võtta pole. Riigile kohustuste võtmine saab toimuda vaid valitsuse ettepanekul ja riigikogu otsusel. Praegu riigikogule esitatud eelnõu on tekitanud nii küsimusi kui ka mõtteid. Aga eks asi on uus ja ei hakka siinkohal niigi räsitud rahandusministrit kiusama. Küllap suudame riigikogus asjad asjalikult läbi arutada.

Mõni sõna alternatiividest. Kordan oma aastatetaguseid mõtteid, olen lihtsalt sunnitud seda tegema. Ühisraha ning kapitali ja tööjõu vaba liikumise oludes on praegu toimiv ELi-sisene integreeritus liiga väike. Kuna kõik liikmesriigid on (eriti kodumaise valija tarbeks) vägevad ja vaprust täis, jäädi ühisregulatsioonidega poole peale. Selle tulemusena olemegi jõudnud seisu, kus ühistes huvides peaks tegema rohkem, aga tulemust saavutada puudulike poliitiliste mehhanismide tõttu on hullult keeruline. Seega peaks ka Eesti erakonnad ilma igasuguse valehäbita toetama suuremat integreeritust.

Teine võimalus. Teine alternatiiv on õigupoolest veel - Eesti Euroopa küljest lahti kaevata ja Aasia või Aafrika rannikule tarida. Ma ei pea seda teostatavaks.