Balti riikide edus oli osa ka õnnel

„Ma olen üsna skeptiline selle idee suhtes, et (Balti riigid – toim.) võiksid olla mingiks mudeliks,“ ütles Christensen. „Suurt osa etendas õnn. Asjaolu, et nendel riikidel on tihedad finantssidemed Skandinaaviaga. Balti riikide valitsuste kreedo on olnud, et kärbetele ei ole alternatiivi. Kuid vaja on ka toetust ekspordi- või finantssektorist ning neil on olnud mõlemat.“

Christenseni sõnul etendab geograafiline asend väga suurt rolli.

„Kui võrrelda Balti riike Bulgaariaga, mis on läbi teinud sarnase kärpekuuri ega ole kaugeltki samal määral toibunud, siis on selle juures ainult üks reaalne erinevus – see, kes on su naabrid,“ ütleb Christensen.

Läti väliskaubandusest läheb 70% Põhjamaadesse, Saksamaale, Poola ja Venemaale, mille kõigi majandus kasvab. Bulgaaria naabriks on Kreeka.

Sarnased argumendid, et Balti riikidel on olnud õnne, kõlasid ka läinud nädalal IMFi ja Läti keskpanga konverentsil, mis lahkas Balti riikide kriisikogemust.

Lisaks asukohale piirkonnas, kus naabriteks ja peamisteks kaubanduspartneriteks on kasvava majandusega riigid, tõsteti esile ka „sõbralikke panku“. Selles kontekstis, et erinevalt paljudest teistest Lääne-Euroopa riikidest, mis on „käsutanud“ oma pangad välismaalt koju, sundis Rootsi valitsus oma riigi panku Balti riikides püsima, ütles konverentsil Rootsi rahandusminister Anders Borg. Riik omalt poolt toestas panku kriisi kõige tumedamal tunnil 1,5 miljardi Rootsi kroonise abipaketiga.

Teiseks oli oluline Balti riikide kärpekuuri ajastus – alustades esimesena, jõudsid Balti riigid kärped ära teha ajal, mil muu Euroopa valitsused laenurahaga alles oma majandusi stimuleerida üritasid.

Ja kolmandaks – ei saa maha vaikida Euroopa Liidu struktuuritoetusi, mille kasutamist kiirendati ning mis kriisi ajal moodustasid väga olulise stiimuli Balti riikide majandusele.

Samas – nagu märkis IMFi juht Christine Lagarde, on Balti riikide kogemuses ka rida universaalsemat laadi õppetunde, mida ei saa üksi õnne arvele kirjutada. Neist oleks õppida küll.