Ära nuta, Vakra!

Ma ei ole Rainer Vakra teadustööd lugenud ja ei taha ka lugeda, sest mida erilist seal ikka saab olla. Vaevalt, et see mingeid põhjapanevaid järeldusi ja elumuutvaid avastusi sisaldab. Kui Rainer Vakra poleks Rainer Vakra, siis ei tunneks selle omaaegse tudengi kirjatüki vastu mitte keegi mitte mingit huvi.

See juhtum viib mõtted sellele, kui palju kogub kõrgkoolide hoidlates tolmu lõpetajate kokku klopsitud sehkendusi, millel pole tegelikult mingit väärtust. Mida üks vaene tudeng ikka erilist leiutab või loob. Enamasti on tegu tüütu kohustusega, mis tuleb kaelast ära saada, kuid akadeemilises maailmas on selline asi juba vana komme. Eks kõike seda tunnetades kujunebki sellisest tööst üks siit-sealt kokkukirjutamine ja ning copy ja paste meetodi kasutamine. Vaevalt, et selline töö ka kirjutaja edasist karjääri silmas pidades mingiks verstapostiks saab. Kujutame ette, et ühel hetkel oleks kõik need teosed kadunud. Kas me jääme millestki ilma, kas me üldse märkaksime nende kadumist?

Kui ma endagi magistritööd meenutan, siis on seda piinlik teha. Oli see üks kaootiline ümberkirjutamine ja ega seal mingit suurt sisu polnud. Ometi sai seegi hinnatud hindele viis, nagu ka Rainer Vakra oma.

Ma kujutan väga hästi ette, et akadeemilistele tegelastele see jutt üldse ei meeldi ja neil on tuhandeid põhjendusi, miks kõrgkooli lõpus sellise töö nõudmine on hädavajalik ja kasulik. Aga siiski. Ehk võiks siin midagi muuta ja pakkuda ülikooli lõpetamisel punnitatud kirjatöö asemel ka mingeid muid võimalusi, millest rohkem tolku oleks. Et poleks nii palju tühja tööd ja vaimu närimist.

Ei maksa arvata, et ma viidete tegemata jätmist siin heaks kiidan, see oli noorel tudengil selge rumalus.

Mida Rainer Vakrale lohutuseks öelda? Need teadmised, mis sa ülikoolis omandasid, on sul endiselt alles, neid ei saa sinu pea seest keegi välja võtta ja neid võid sa edaspidises elus endiselt kasutada. Teadusliku kraadi võivad nad sult ära võtta, aga tarkus jääb alles. Häbi ja aasimine tuleb aga üle elada.