Sikkut, ärge sundige kindlustama!

Tööõnnetuskindlustuse plaani esitamisega on sotsiaaldemokraadid üle oma varju hüpanud: sedakorda ei soovitagi, et kõiketeadev riik ettevõtjate eest kõiki asjad ära otsustaks. Tööandjad tohivad kindlustuslepingu sõlmida koguni erakindlustusseltsides, mitte mõne riikliku taustaga teenuseosutaja juures, ja kindlustusmakse suurus arvestab eelnõu kohaselt selle valdkonna eripära, milles ettevõte tegutseb: suurema riskiga tegevusaladel on kindlustusmakse suurem, vähemate õnnetustega valdkondades väiksem.Iroonia irooniaks – tegelikult võiks eelnõu ju lasta ettevõtjal valida, kas end kindlustada või mitte. Kes siis oma riske kõige paremini peaks tundma, kas riik – või viimati ikka ettevõte ise?

Andke präänik vastu

 

Või kui seda tahta tundub olevat liiga palju ja tundub, et tingimata on sundi tarvis, siis tuleks ettevõtjale mingi präänik vastu anda. Toimetuse meelest oleks sobiv järeleandmise koht sellisel juhul sotsiaalmakselangetus – kõrged tööjõumaksud on ettevõtjate suur ja ammune mure. 

Sunni peale välja minnes on maksulangetust teisest servast kindlasti tarvis, sest nimelt uue maksuna ettevõtjad plaanitavat tööõnnetuskindlustust käsitlevad. Päris korrektne see muidugi ei ole. Jah, kohustuslik kindlustamine on teatud valdkondades tegutsevatele ettevõtetele suur kulu. Ent kes peaks ettevõtjast paremini teadma, et kindlustus ja maks on eri asjad ning et sellist kindlustust pole lihtsalt olemaski, mida ilma rahata saaks. 

Sotsiaalministeeriumi ajendas säärast eelnõu esitama tõsiasi, et riigi kulud tööõnnetuste peale on viimastel aastatel järjest suurenenud ja ka tööõnnetuste arv on näitab suurenemistendentsi. Samuti on ministeerium välja arvutanud, et praeguse süsteemi jätkudes suurenevad tööõnnetustega seotud kulud ka edaspidi – ja mis oleks siis riigi seisukohalt loogilisem kui soov kulusid oma kaelast ära saada. Ettevõtja arusaadavasti nende enda kaela sadamise üle ei rõõmusta, et eriti suure õnnetusriskiga valdkondades. 

Läbini halb see mõte ei ole

Ent kui ettevõtjatel esimene pahameel üle läheb, võib nii mõnelegi paista, et päris paha see kindlustamise mõte ju ka ei ole. Lähiminevikustki võib ette tuua näite, kus tööõnnetus viis firma juhid kohtu alla. Õmblusfirma Lade juhtumis süüdistas prokuratuur juhatuse liikmeid selles, et nad lubasid kasutada vajalike kaitseseadeldisteta seadmeid. Tööõnnetuste asjus on kohtu alla sattunud ka Eesti Energia. Peale võimaliku väga suure kulu on sellistes kaasustes oluliselt löögi all ka ettevõtte maine. 

Muidugi ei tähenda kindlustuse kehtimahakkamine seda, et ükski ettevõte enam kunagi tööõnnetuste pärast kohtu alla ei satu või et see vabastaks tööandja kohustusest nõudeid järgida. Tõime need näited selgitamaks, et tööõnnetuste teema ei taandu ettevõtjagi seisukohalt tegelikult üksnes rahale. 

Rahaasjad aga võivad seadusandjad ja tööandjad enne ministeeriumi plaani seaduseks saamist konstruktiivselt läbi vaielda – esialgu on tegemist alles plaaniga, mille kindlamasse kujusse saavad huvigrupid oma ettepanekutega panustada nii avalikult sõna võttes kui ka töögruppides osaledes.