Lobitööd pole vaja korraldada

Lobitööle on tekkinud negatiivne varjund: justkui lepiksid poliitik ja ärimees hämaras nurgataguses omavahel kokku idagi, mis teenib väga väikese ringi inimeste huve, ja seda peaks ilmtingimata takistama. Tegelikult on lobi edasiviiv nähtus.

On ju loomulik, et eri valdkondade spetsialistid teevad tähelepanekuid ja annavad nõu seaduste tegijatele, kuidas teha nii, et riik ja ettevõtluskeskkond oleks konkurentsivõimelisem ja läbipaistvam. Arusaadavalt ei suuda poliitikud olla kursis kõikide valdkondade trendide, võimaluste ja muutusi vajavate osadega.

Vabatahtlik eeskuju

Pole mõtet luua mingeid kohustuslikke lobistide normatiive ja registreeringuid. See tekitab vaid bürokraatiat ning lõpuks näeme ilmselt, kuidas keegi lobistab, et üks või teine ettevõte või organisatsioon ei peaks saama ametlikku lobisti akrediteeringut.

Hoopis mõistlikum on rajada vabatahtlikkuse alusel töötav süsteem, mis põhineb soovil olla eeskujuks. Ka minister Kristen Michali idee tuua seadusmuudatusettepanekute juures ära ettepaneku tegija on hea mõte. On igati tervitatav, kui iga ettepaneku juures on märge ettepaneku tegija kohta: igaüks näeb, kas ettepaneku tegi erialaliit, mis esindab suure grupi ettevõtjate ja valdkonnaspetsialistide laiapinnalist arvamust, või on selle teinud üksik ettevõte.

Dialoogi vajadus

See muudab seadusloome avalikkusele lihtsamini jälgitavaks, tekitab suurema avaliku surve eetiliselt käituda ning mis kõige olulisem – see kujundab tuleviku tegijate hoiakuid ja käitumist. Just see on kõige olulisem. Kui tänased poliitikud ja otsustajad võtavad suuna läbipaistvusele ja näitavad eeskuju, siis muutub ajapikku üldine kultuuristandard.

Avaliku sektori otsustajate ja ettevõtjate vaheline dialoog on majandust arendavate otsuste tegemiseks hädavajalik. Oluline on arendada ettevõtluskeskkonda, mitte üksikuid ettevõtteid. Oluline on ka avaliku sektori initsiatiiv aruteludeks, soov kuulata ja usaldada.